Hommik
Hommik on päeva algusosa. Hommiku vastandmõiste on õhtu.
Proosa[muuda]
- [Iiah:] "Mida teeb Christopher Robin hommikupoolikuti, küsid sa. Ta õpib. Et Haritud Olevuseks saada. Omendab - nii vist oli see sõna, mida ta tarvitab, aga väga võimalik, et ma selle ka mõne teisega segi ajan -, niisiis, ta omendab teadmisi."
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 174)
- Päike tõuseb hennapunasena pooliti silmapiiri kohale nagu punapäine õunavaras aia kohale, üks jalg sõbra õlal, teine juba kiusatuses.
- Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 61
- Ma käin hambaid pesemas ja samal ajal puistab issi krõbuskeid kaussi. Kui me laua taha istume, vaatab issi tükk aega mu punast pluusi ja ütleb, et ma olen täitsa kärbseseene moodi, sest mul on igavene hulk hambapastapritsmeid pluusi peal. Ja võib-olla on emmel ikkagi õigus, kui käsib mul kõigepealt pesemas käia ja alles pärast seda riidesse panna. (lk 17)
- Kristiina Kass, "Hommikune kiire", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013
- Kohvijoomine, lehelugemine ning lindude-loomade vaatlemine moodustasid Angie Kelloggi kogu hommikuse meelelahutuse. Ta armastas vara tõusta, kuid Tony mitte. Kui mees magas, ei tohtinud naine pärast ärkamist raadiot ega telerit sisse lülitada; mees ei talunud ka kõige nõrgemat heli.
- Selle asemel jälgis Angie tagaaias kihavat elu. Eriti armastas ta vahetult päikesetõusule eelnevat ja järgnevat tundi, sest just siis julgesid väikesed armsad sooküülikud välja mängima ja sööma tulla. Nad silkasid aeda väikese loodusliku nõo kaudu, kus sepistara alumised varvad ei ulatunud maapinnani. Mõnikord nägi ta sarvikkärnkonna või väikest sisalikku, kes peesitas kaljul päikese käes. Vahel harva õnnestus tal silmata madu, mõnikord koguni lõgismadu, kes soojendas end kruusase teeraja kõrval. Et madusid märgata, tuli väga teraselt vaadata, sest nad sulasid nii hästi ümbritsevasse maastikku. (lk 84-85)
- Magamistoast kostis Tony hommikust kuiva köha ja välgumihkli plõksatust. Mees oli siis lõpuks ärganud ja esimese hommikuse sigareti süüdanud. Naist üllatas, et nii ruumikas majas — Tony sõnutsi oli katusealust pinda peaaegu viis tuhat ruutjalga — võis tolle neetud välgumihkli nõrka heli nii selgesti kuulda. Ta vihkas seda klõpsatust. See oli talle märguanne — niisama selge märguanne, nagu oleks mees vajutanud kellanupule või helistanud kellukest. Angie ei julgenud seda tujukat kutset eirata. (lk 86)
- Hommikumantli hõlmad vaheliti tõmmanud, läks ta kööki ja lülitas sisse "Krupsi" kohvimasina, mis oli juba hommikul kell üheksa valmis pandud ja laual ootamas. Kui Tony hommikul ärkas, tahtis ta alati sigaretti, seksi ja tassi kohvi — ja seda kõike just niisuguses järjekorras. (lk 87)
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
Luule[muuda]
- Milleks nüüd veel toita
- hinges unejätteid,
- kui võiks meistki loita
- võimsaid valguslätteid?
- Heiti Talvik, "Hommik" kogus "Kohtupäev" (1937)
Sa tõused voodist, unine ja õel,
ning märkad: sajab.
Valgus veel on kasin.
Pliit suitseb. Kell ei käi ning nagu sõel
vett läbi laseb vana kohvimasin.
Sa kõik teed viltu, igal sammul vassid.
Kui oled lõhkunud ka mõned tassid
ja kuuma veega kingad üle valand -
siis alistud. Su kuri päev on aland.
- Betti Alver, "Kuri päev". Rmt: B. Alver, "Teosed" I (1989), lk 266
Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.
Ärkab tuul,
see vägev sepp.
Seob ette põlle,
tõstab merest hõõguva päikeseketta
sinisele taeva-alasile.
Vaadake, kuidas ta hiigelhaamriga lajatas!
Sädemete vilkad poisikesed
hüppavad merre, kuuselatva,
keerlevad kastepiiskade karussellil.
Tore on!
- Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16
Kes ütelda teab,
mis küll äratab hommiku -
kas oksaprõksatus metskitse jala all,
kas havi laksatus aohämusel jõel
või kukkede hüüd haakides uste tagant?
- Milvi Seping, "Urvad üle müüride", samanimelises kogus (1974), lk 7
Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil.
On puutehetk.
Ritsikliblikas lennutab end ta õlale ja siristab
kuuldamatult:
"No nii, inimesed, kas oli kord kord?"
- Lea Mändmets, "*Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 9
Vanasõnad[muuda]
- Hommik on õhtust targem.
- Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
- Hommikune töö kuld, õhtune muld.
- Loll hommikul, loll õhtul.
- Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.
- Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
- Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
