Inga Gaile

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Inga Gaile kirjandusfestivalil HeadRead, 2019.

Inga Gaile (sündinud 29. juunil 1976 Riias) on läti kirjanik ja lavastaja.

"Klaas"[muuda]

Tsiteeritud väljaandest: Inga Gaile, "Klaas", tõlkinud Aive Mandel, Loomingu Raamatukogu 12–14/2018.

  • Kuidas sa siis hakkama saad, mis? Kuidas sa hakkama saad? Mitte kuidagi ei saa sa hakkama, kõik, kõik ju näevad, kõik heinakõrred, kõik kojamehed teel jaama näevad, et sa ei saa hakkama, kohe tullakse ja võetakse sind kinni, sind lüüakse kõhtu ja pistetakse sinna, kus sinu koht.
  • Jaam on puust, ilus hoone, ja mina olen maadam selles hoones. Ilus ja priske. Mitte niiviisi priske nagu praegu, vaid priske nagu päike: rinnad kui kaks leivapätsi ja kleit nett, ja istun mina rõdul ja pean valge päikesevarju all rehnutit.
  • Raha on taskus, kokku­murtud rahatähed. Magda, kas sul siis rahakotti polegi? Oleksin pidanud sulle rahakoti kinkima. Nojah. Pole Magdal rahakotti. Magda elab kuus aastat ilma rahakotita, ilma rahata, ilma sõbrata. Ei noh, sõber on Magdal nüüd aasta jagu olnud. Või kahe. Ma ei tea, ei tea, ma ei saa neist aegadest midagi aru. Oli märts, ta surus kergelt su kätt. Oli mai, ta rääkis sinuga. Oli juuli, ta paitas su põske. Oli oktoober, november, detsember, jaanuar, veebruar, jälle märts, aprill, jälle mai, jälle juuli. Kui kaua sul, Magda, juba kuupuhastust pole? Kaua siis, Magda?
  • Jah, ma ei ole hull, ma olen ärevil, ma olen segaduses, ma tunnen ennast kaitstuna. Kui sa tunned ennast nii kaitstuna, miks sa siis seda meestemantlit seljast ei võta, sellisel kuumal juulipäeval?
Ma tunnen ennast kaitstuna, aga veel enam tunnen end kaitstuna seal, Liivamäel. Noo, Magda, liivakünkad kaitsevad kord meid kõiki.
  • [Kārlis Vilks kirjas Magdalēnale:] Pea meeles, et sa pead hingama. Isegi kui on valus, peab hingama.
  • Sa pead minema, Magdalēna. Sa pead minema, Magdalēna Cīrule. Sa pead end päästma. Mille eest? Kelle eest? Kas sinu eest? Miks sa nüüd selliseid rumalusi räägid? Sellepärast, et ma olen hull lollike, Kārlis-kallis. Ei sa ole. Ei ole? Mille eest mul siis tuleb end päästa? Noh, on kõiksugu ideid maailmas, et looduse loodut tuleb täiustada, et tuleb parandada looduse vead. Ja mina oleksin see viga? Ei, see on just see, mida mina ei arva, aga on inimesi, kes arvavad, ja nende meelest ei tohiks sellistel nagu sina lapsi olla.
  • Värisevate sõrmedega sobrad sa taskus, kuhu on jäänud mingisuguse mere­taguse maa tubakapuru, meenutus sinu mehe normaalsest elust, kus on mu julgustussõnad, pole ta sulle mingi mees, see Jumala ees olemine, millest sa oma mõttes jampsid, see jääbki vaid mõtteks. Kas siis Jumala palge ees võib selliseid asju teha, nagu sina temaga oled teinud? Nii... leheke... südamele langeb vari... pole seal mitte sõnagi selle kohta, millal ta sulle järele tuleb. Mitte sõnagi. Küll tuleb. Või ka mitte, Magda. Või ka mitte.
  • Sõda lõppes, kui sina olid viieaastane. Kohutav sõda. Praegu on head ajad, maa õitseb ja õilmitseb, naase ku nisopää, mehe ku tamme.
  • [Kārlis Vilks:] Mitte miski, mis ma teen, pole jääv, mitte miski. Mis tahes püüd midagi ise luua on asjatu ja naeruväärne. (lk 35)
  • [Kārlis Vilks:] Armastus on neuroos. Peaksite seda ju ometi teadma, peaksite sellest aru saama. (lk 36)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel