Mine sisu juurde

Armumine

Allikas: Vikitsitaadid
Ismael Nery, "Armunud" (u 1927)

Proosa

[muuda]



  • [Paul Austin Delagardie:] "Ja siis, viimasel Oxfordi aastal, armus Peter seitsmeteistkümneaastasesse lapsukesse ja unustas otsekohe kõik, mida talle kunagi oli õpetatud. Ta kohtles seda tüdrukut nii, nagu olnuks ta tehtud härmalõngadest, ning mind, nagu olnuks ma vana kalestunud kõlvatus, kelle tõttu ta pole väärt puudutama seda õrna ja süütut neiut. Ma ei eita, et nad moodustasid oivalise paari — heledapäised ja valgetverd — kuuprints ja -printsess, öeldi nende kohta. Kuutõbised oleks rohkem täppi läinud. Mida pidi Peter kahekümne aasta pärast peale hakkama naisega, kellel polnud mõistust ega iseloomu — seda ei vaevunud küsima keegi peale tema ema ja minu, Peter ise oli muidugi täiesti juhmistunud."


  • Toimetuses oli veel igasuguseid inimesi - kohalike uudiste rahvas väntas telefoni, kogudes materjali kroonika jaoks, nägusad masinakirjutajad klõbistasid masinal, tulid tööliskirjasaatjad ja istusid laua taha sõnumit kirjutama. Sevastjanovile tundus, et vaimukas vestlus ei lakka toimetuses hetkekski - räägiti uudiseid, anekdoote ja mitmesuguseid huvitavaid lugusid, naerdi ja vaieldi. Töö ei olnud siin üldse kohustus, vaid nauding, - töö oli siin imekaunis eluprotsess, endastmõistetav nagu hingamine.
Ühesõnaga, ta armus ajalehesse jäädavalt, kõige armsamaks lõhnaks sai talle trükivärvi lõhn, kõige tähtsamaks hooneks maailmas see maja, kus asus toimetus. (lk 23)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21


  • Sulgesin silmad ning nägin väikesi valgusesähvatusi. Need meenutasid mulle mesilasi. Kord nägin suurt hulka mesilasi reas lendamas. See oli nagu piits. Sellest ajast, kui ma armusin, piinasid mind peavalud, silmad kipitasid, kurk valutas pidevast soovist nutta, niuded valutasid kahe mehe armastamisest — olin ju kahe terve mehe armastatu. Mesilased püsisid kogu aeg mu silme ees. Kujutlesin, et nad piitsutavad kergete juhuslike torgetega mu keha. (lk 24)


  • Minu arvates juhtub sageli, et kui sina pole noormehest sisse võetud, kuid tema sinust on, siis ei tule ta sinu jaoks üldse arvesse, sest armunud mehed oskavad alati välja näha nagu pisut haiged lambad. Kui tütarlaps on sellisest mehest sisse võetud, siis see väljanägemine on tüdrukule meelitav ja ta ei pane seda mehele pahaks; kui tütarlaps aga tema vastu huvi ei tunne, siis heidab ta mehe lihtsalt oma peast välja. See on üks näide sellest, kui ülekohtune võib elu olla. Naised teeb armumine kümme korda ilusamaks kui muidu: nende silmad säravad, põsed õhetavad, juuksedki omandavad erilise kuma; vesteldes muutuvad nad palju vaimukamaks ja sädelevamaks. Teised mehed, kes neid varem tähelegi ei pannud, hakkavad neid nüüd vaatama.



  • Iga pimeda, arutu armumise sügavuses idaneb vihkamine armastatu vastu, kelle käes on inimese õnne ainus võti. (lk 34)
  • Armumine on omamoodi vaimuhaigus. Lähedases suguluses vihkamise, külmuse, vimma, joovastuse, enesetapuga. (lk 294)
    • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", Varrak, 1997, tlk Arvo Alas


  • [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu luule võib olla üldistatud armastuse karje, armastuse selle või teise või universumi vastu - mida tuleb armastada selle üksikasjades, mitte üldisuses, kuid selle üldise elu pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest rahuldus võib seda küllastada ning nii võib see surra. Ma tean palju poeete, kes kirjutavad ainult eksalteeritud meeleseisundis, mida nad võrdlevad armunud olemisega, kui nad mitte lihtsalt ei väida, et nad on armunud, et nad otsivad armastust - selle värske neidise või selle erutava noore naise vastu - et leida mõnda värsket metafoori või uut säravat pilku iseendas leiduvale. Ja tõtt-öelda olen ma alati uskunud, et suudan diagnoosida seda armumise seisundit, mida nad peavad väga eriliseks, kui midagi, mis on inspireeritud samuti ühest mustast või ükskõiksest sinisest silmapaarist, samuti ühest nõtkest kehast või vaimust, samuti ühest naise loost umbes kahekümne kahe aasta jooksul, ütleme aastatel 1821-1844 - ma olen alati uskunud, et see armumine on midagi ülimalt abstraktset, mis on peitnud end nii armastaja kui ka armastatu individuaalse kehastuse varju. Ja poeedi varju, kes teeskleb ja kehastab mõlemat.


  • Nagu ma juba ütlesin, algas see lugu kuus aastat tagasi. Ma olin siis kaksteist. Pubekas ja puha. Ja ma olin armunud. See oli mu elu esimene armastus ja kui see vähegi minust sõltub, siis ka viimane. Ma ei taha enam kunagi uuesti armuda. Mitte kunagi.
See poiss oli minust kolm aastat vanem ja käis minuga samas koolis. Ma nägin teda igal vahetunnil. Ma jälgisin teda kõikjal. Igal hommikul ruttasin ma kooli ainult selleks, et tema lähedal olla.Sa kujutad ju kindlasti ette seda väikese plika esimest armastust. Tagantjärele mõeldes tundub see suhteliselt tobedana, ma ei vaidle vastu. Aga tookord ma nii ei mõelnud. See poisinolk oli kõik, millele ma teoreetiliselt üldse mõelda suutsin. Ta oli nii armas ja nii julge ja nii populaarne. Ta meeldis kõikidele meie klassi tüdrukutele. Ta oli kooli korvpallivõistkonna kapten ja tal olid nähtavasti suht rikkad vanemad. Seda oli näha ta riietusest. Ma pole iial näinud poissi, kellel oleks rohkem riideid kui temal. Ta ei olnud kunagi kaks päeva järjest ühtmoodi riides. Ja veel millised riided! Täiega šefid. Kõik igast ässade firmade omad ja puha.


  • "Oota," ütleb Jim kähku ja tõuseb samuti püsti, "räägi mulle Jackiest. Kuidas tal läheb?"
Paul ei vasta.
"Millega ta tegeleb?"
"Ta ootab sind, et sa alla tema juurde tuleksid. Ja ta on armunud."
"Armunud. Kui ilus."
"Ma kahtlen, kas see ikka on ilus."
"Ei ole siis või?"
"Ei, see ei ole ilus."


  • Ta jõudis kohale postilaevaga, mille nimi oli Good Shepherd. Päike paistis, puhus kerge kagutuul ja tema istus tekil ning vaatas, kuidas saar läheneb. Teda valdas seiklusrõõm. Jane'il oli tunne — ja see tunne valdas teda nüüdki —, nagu kohtuks ta armsamaga. Alguses esimene kiindunud pilk ja seejärel aina süvenev teineteisemõistmine. Kevadel ja hea ilmaga on kerge Fairi saarde armuda. Kaljud on merelinde täis; Gilsetter, sadamast lõuna poole jääv tasane rohumaa, on kaetud lilledega. Ja tema armus lausa kõrvuni. Nii vaatlusjaama kui saarde tervenisti. Jaam oli ümber ehitatud Põhjamajakast, mis nüüd töötas automaatselt ja seisis uhkes üksinduses kõrgetel hallidel kaljudel. Jane oli äärelinnalaps ega olnud iial kujutlenud, et võiks ükskord elada nii metsikus ja meelihaaravas paigas.
    • Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 13-14


  • "Kuhu sa siis lendad?" küsib päikesekollases vormis registreerimislaua töötaja.
"New Yorki."
Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voo­dite kohal ripuvad postrid poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi panoraam. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi armunud.
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 11


Luule

[muuda]

Barbaaran nägi Vahak seda,
mis kannab nime: õnn. (Fantast!)
See pime iha teda vedas
kui haiget, kangekaelset last.
Ta sõna sädeles kui lõke,
ei tundnud kujutelmad tõket –
kuu taevan, tähed, linnurada,
kõik olid käega ulatada.
Ta pildus hüvesid kui heksleid,
üks lendas teisest kaunim pilt.
(Mis tähendasid võlad, vekslid?
Ah, Leonardo, Vanderbilt
on iga pergel, kui ta armub!)
Kõik: ihu, hinge, võimed, tarmu,
(in spe) karjääri, nime, raha
ta pani Barba ette maha.


Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

  • Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10


sinu taga seisan mina,
mina taga seisab uus naine,
tema vastas uus mees.
Vaenuvahus mõlemad.
Üle nende liugleb diktori tekst
õrna tuulehoo kujul:
see, kes on kord armastanud,
peab jälle armuma ta,
ja see, kes ei iial, ei iial,
kord ometi armuda saab.


Vanasõnad

[muuda]
  • Enne kui armud, õpi jooksma läbi lume, nii et jälgi maha ei jää.

Kirjandus

[muuda]
  • Emmy Abrahamson, "Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas", tlk Kadri Papp, Tänapäev, 2018
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Armumine&oldid=123364"