Karje

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
H. A. Brendekilde, "Läbi kulunud" (1889)
Edvard Munch, "Karje" (1893)

Luule[muuda]

Õhku läbistab otsekui vinguv nuut
kõigist urgastest tungiv karje.
Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,
teine parandab vihmavarje.


Kui nõdrad nägid järsku välja käed!

Neid lõikas teadmus sellest,
mida pole.
Mu karjet kaua kisendasid mäed.

Proosa[muuda]

  • Oleks parem olnud, kui ta oleks tunnetanud, et teised aega mõnusalt mööda saadavad, kuid talle tundus, et igast hingest tõusis seal ahastuse ja üksilduse hirmukarje; inetud karjed nagu kajakate kaebed ja kraaksatused püsisid väljailmuvate veinipudelite, kasutatud nugade ja kahvlite ja valgete salvrätikute kohal, ja Julie näos (Simon silmitses seda ärevalt) olid niisugused jooned (selle ümarusest hoolimata), täiesti sobimatu kannatuse uurded, märgid kannatusest, mis ei sobinud kokku ta füüsise ega ka ta iseloomuga.


  • [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu luule võib olla üldistatud armastuse karje, armastuse selle või teise või universumi vastu - mida tuleb armastada selle üksikasjades, mitte üldisuses, kuid selle üldise elu pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest rahuldus võib seda küllastada ning nii võib see surra.