A. S. Byatt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
AS Byatt Portrait.jpg

Antonia Susan Duffy (neiuna Drabble, kirjanikunimena kasutab initsiaale ja esimese abikaasa perekonnanime A. S. Byatt; sündinud 24. augustil 1936) on inglise luuletaja ja romaanikirjanik. Kirjanik Margaret Drabble ja kunstiajaloolane Helen Langdon on tema õed. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Possession", mis pälvis 1990. aastal Bookeri auhinna.

"Lumm"[muuda]

A. S. Byatt, "Lumm". Tõlkinud Krista Kaer, Varrak, 2013.


  • [Randolph Henry Ash:] "Indiviid ilmub hetkeks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga liik, mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju." (märkus arve tagaküljel), lk 12
  • Kell tiksus, tolmukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast lõputusest. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni raamatukogus kohvi ei jooda.) (lk 13)
  • Ta ema oli joonud liiga palju õlut, "läinud kooli" ja viinud ta metallitöötlemisest üle ladina keelde, kodanikuõpetusest prantsuse keelde ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale rahaga, mis oli saadud ajalehtede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud, ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise hariduse, milles olid lüngad seal, kus õpetajad olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud kaos. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud ülikooli kiitusega ja saanud doktorikraadi. Nüüd oli ta sisuliselt töötu, elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord restoranis nõusid pestes.
Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end hädavareseks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi. (lk 20)
  • Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta konserve või keetis mune või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. (lk 25)
  • Kevadel valgustas nende akent ülalt säravkollaste nartsisside tiheda rea kollane kuma. Metsviinapuuväädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle klaasi. Mõnikord vajusid jasmiinikahlud, mis eraldusid maja ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni lõhnaga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, kummikud jalas ja põll viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt korterisse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. (lk 28)
  • Siin tühjas vaikuses pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas paljundusmasin keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise valguse sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. (lk 32)
  • Briti Muuseumi kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. Kõutsid nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi. (lk 38)
  • Leavis tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste üliõpilastega ikka tegi: ta näitas neile inglise kirjanduse hirmsat ja hunnitut tähtsust ja tarvilikkust ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. (lk 38)
  • Ashi oli huvitanud kõik. Araabia astronoomia ja Aafrika transpordisüsteemid, inglid ja tammepahad, hüdraulika ja giljotiin, druiidid ja grande armeé, katarid ja trükkalite õpipoisid, ektoplasma ja Päikese mütoloogia, külmunud mastodonide viimased söömaajad ja taevamanna tegelik olemus. Joonealused märkused matsid teksti enda alla ja neelasid selle endasse. (lk 39-40)
  • Kui ilus naine ennast peeglist näeb, ütles Simone Weil, teab ta: "See olen mina." Inetu naine teab samasuguse kindlusega: "See ei ole mina." (lk 74)
  • "Ja mida teie Londonis teete, härra Michell?"
"Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks."
"Ta kirjutas ühe hea luuletuse, mida me koolis õppisime," ütles Sir George. "Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. "Jahimees". Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma koeraga ja nuhutab õhku, et saada aru, mis ilm tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis oma elu veeta - teise mehe värsse uurida." (lk 100)
  • [Christabel LaMotte:] Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes - nii on parem - mitte nagu printsess tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev ämblik keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva analoogia. Arachne on daam, kelle vastu ma tunnen suurt sümpaatiat, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke mustreid, aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. (lk 111, kiri R. H. Ashile)
  • [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. (Unustamine pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud sõna ning kõik teised asjad ka oma jonnaka mälu kõvas vahas. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava silma võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli minevikus alati vapustus, muutus, kõige sagedamini aga nauding. (lk 113, kiri Christabelile)
  • Tema [prof Cropperi] tuhvlitele, mis olid mutimustast sametist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia muuseumi sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle "muusade linnukuudi" järgi. Ta kujutas endast Mnemosynet, muusade ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda Medusaks. (lk 118)
  • Ajalugu, kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, jalutuskäike, ülemäära kaastundlikku suhtumist teenijatesse, tema vastumeelsust kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli võimu, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu saladustele. Ta hoolitses oma keha, välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. (lk 125)
  • [Randolph Henry Ash:] See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist igavikest enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. Hoc opus, hic labor est. Pole olemas, on mul kiusatus kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed - neid leida püüdes oleme nagu Bunyani Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees. (lk 132, kiri proua Cropperile)
  • Cropper avas lukustatud kohvri, pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele - või igal juhul nende varastatud kujutised - ja võttis välja need teised fotod, millest tal oli suur ja mitmekesine kollektsioon - sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid. (lk 141)
  • Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice'ile suureks rõõmuks ja hirmuks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas sonetivormi läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku higi järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. (lk 146)
  • Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma seksuaalsusest täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud rinnad. Need oli ta nooruses surunud korsetti kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt dekolteesse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku pihikusse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. (lk 147)
  • [Ellen Ashi päevik:] Nüüd aga mõtlen ma - oleks olnud parem, eks ole, hoida kinni ihast saada poeediks? Ma ei suudaks kunagi kirjutada nii hästi nagu Randolph, aga seda ei suuda ega suudaks keegi, ning seega ei tasuks võib-olla kaaluda seda vastuväitena millegi tegemisele.
Võib-olla oleks ta siis, kui ma oleksin ta elu raskemaks teinud, kirjutanud vähem või kammitsetumalt. Ma ei saa väita, nagu oleksin ma geeniuse ämmaemand, aga kui ma ei olegi hõlbustanud, ei ole ma ka takistanud, nagu paljud naised oleksid võinud teha. See on väga väike voorus, millele pretendeerida, väga negatiivne saavutus, millega õigustada kogu oma elu. (lk 154)
  • Nähtavale ilmus väga pehme puhas läikiv must kingapaar, millele järgnesid laitmatu viigiga tuhmmustad, peenetriibulise kerge villase kangaga kaetud sääred, seejärel kauni lõikega pintsaku alumine serv, mille mustav ava paljastas erepunase siidvoodri ning hõlmade vahelt paistva lameda lihaselise kõhu peene punase triibuga valge särgi all. Järgnesid Vali jalad kahvatusinistes sukkades ja hallikassinistes kingades tema sinepikarva kreppriidega sarnaneva ja siniste kuu moodi lillede mustriga kleidi lõdva palistuse all. Neli jalga lähenesid ja kaugenesid, kaugenesid ja lähenesid, mehe jalad surusid keldritrepi poole, naise jalad panid vastu ja tõrjusid. Roland avas ukse ja läks üles, ärgitatud enamasti sellest, mis temast alati võitu sai - puhtast uudishimust, missugune näeb välja ülemine pool. (lk 157)
  • Nad võtsid riidest lahti ja pakkusid teineteisele kaisutustega viletsat lohutust. Alguses arvas Roland, ei asjast ei tule üldse midagi välja. On teatud asju, mida ei saa teha pelgalt tahtejõuga. (lk 159)
  • Kirjad, avastas Roland, on niisugune narratiivivorm, mis ei näe ette mingit tulemust, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete teooriate valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit lugu, sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland - üldhuvi mõttes - tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule.
Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult lugejat kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui lugeja, sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164)
  • [Ellen Ash:] Kes suudaks taluda mõtet ahnetest kätest, mis künnavad Dickensi kirjutuslaua sahtlites, otsides tema isiklikke dokumente, neid isiklike tunnete jäädvustusi, mis olid tema ja ainult tema omad - mitte mõeldud avalikkusele tarbimiseks -, kuigi need, kes ei loe tema imelisi romaane tõelise hoolega, ahmivad nüüd tema niinimetatud elu tema kirjadest. (lk 164)
  • [Randolph Henry Ash:] See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku - on tingitud keele enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. (lk 166)
  • [Christabel:] Muna, härra, on vastus, nagu Te kergesti taipasite juba algusest peale, muna, täiuslik O, elus kivi, ilma uste ja akendeta, mille elu võib uinuda, kuni see äratatakse - või siis leiab see, et tal on tiivad, mida sirutada - mitte nii nagu siin - oi, ei...
Muna on minu vastus. Mis on mõistatus?
Ma olen iseenda mõistatus. Oh, härra, ärge püüdke lahkesti mu üksindust parandada või seda mult varastada. See on asi, mida meid, naisi, kartma õpetatakse - oh, see hirmus torn, oh, need tihnikud selle ümber - ei mingit seltsilistega pesa, ainult suur keskne torn. (lk 172)
  • [Christabel LaMotte'i muinasjutt "Lävi":] Nõmm ja raba olid täis ristuvaid radasid, mis olid tolmused ja looklesid kanarbiku ja sõnajalgade ning väikeste, haarduvate juurtega kadakate vahel. Ei olnud mitte ühtainsat teed, vaid palju teid, kõik üksteisega risti nagu praod mingis hullumeelses kannus, ning ta ratsutas mööda üht ja siis mööda teist, valis kõige otsema ja kivisema ning leidis end alati palava päikese käes järjekordselt ristteelt, mis oli samasugune nagu see, millelt ta oli äsja lahkunud. Mõne aja pärast otsustas ta ratsutada nii, et päike jääks kogu aeg tema selja taha - see tõi tema kulgemisse vähemalt mingi järjekindluse - kuigi tuleb öelda, et kui ta seda otsustas, kallid lugejad, oli tal vaid üpris ähmane ettekujutus sellest, kus oli päike olnud tema seikluse alguses. Nii juhtub selles elus sageli. Me muutume järjekindlaks ja korralikuks liiga hilja, puuduliku põhjendusega, ning võtame võib-olla vale suuna. (lk 188-189)
  • [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle luuletuse ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti - ja eriti Teie luuletused -, aga Te võite kujutleda poeetilise kujutlusvõime rikutust ning selle iha toituda kujuteldavatest kurgivõileibadest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise taevamanna - oh, need täiuslikud rohelised sõõrid - oh, see peenelt aimuv soolamaitse - oh, see värske, hele või - oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud saia kuldne koorik - ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud ahnusega, kaine faktiga. (lk 196)
  • [Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi härrasmees otse keset suitsust Londonit - ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv vaatepunkt - enne ja selle aja paiku ja pärast - samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma põskhabemega ja riiulitega, mis on täis Platonit ja Feuerbachi, Püha Augustinust ja John Stuart Milli. (lk 197)
  • [Randolph Henry Ash:] Ja ma pole vastanud sellele, mida te ütlesite oma eepose kohta. Noh, kui te ikka veel minu seisukohtadest hoolite - aga miks te peaksite? Te olete luuletaja ja peaksite lõpuks hoolima üksnes omaenda seisukohtadest - miks ka mitte eepos? Miks mitte müütiline draama kaheteistkümnes raamatus? Ma ei näe looduses mingit põhjust, miks ei võiks naine kirjutada säärast poeemi sama hästi kui mees - kui ta vaid selle nõuks võtaks. (lk 207)
  • [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge tähendus tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab üldsus selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud arusaamatuse ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas. (lk 210-211)
  • [Christabel LaMotte:]] Me käisime kuulamas veel üht loengut viimase aja spirituaalsete ilmingute kohta, mille pidas üks väga auväärne kveeker - kes alustas eelsoodumusest vaimuelu uskuda - kuid ilma labase soovita saada šokeeritud või ehmatatud. Ise inglane, iseloomustas ta inglasi - viisil, mis pole päris võõras luuletaja Ashi stiilile. Me oleme teinud läbi - ütles see tubli mees - kahekordse kõvastumise protsessi. Äri - ja protestantlik spirituaalsetest suhetest loobumine - on üheskoos pannud meid sisemiselt tarduma ja luustuma.
Me oleme labaselt materialistlikud - ja meid ei rahulda miski peale spirituaalsete tõikade materiaalsete tõendite - nagu me neid nimetame - ja nii on vaimud armulikult valmis rääkima meiega neil tahumatutel viisidel - koputamisega - sahinaga - ja meloodilise üminaga - mida ei olnud vaja vanasti - kui meie usk oli meis õhevil ja elav - (lk 213-214)