Kollektsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • [Peter Wimsey:] "Aga — nojah — tahan ainult öelda, et — vaadake, kas te kunagi lapsepõlves sonkisite keppide ja igasuguste toigastega vaikseid, salapärase väljanägemisega tiike, lihtsalt selleks, et näha, mis nende põhjas on?"
"Tihtipeale," vastas härra Murbles. "Mulle meeldis väga looduslugu ning kui ma nii pika aja möödudes seda öelda võin, oli mul küllalt märkimisväärne tiigifauna kollektsioon."
"Kas te juhtusite kunagi oma uurimise käigus põrgulikku haisu üles keerutama?"
"Kulla lord Peter — te teete mind päris murelikuks."


  • — Vastu õhtut nad läksid, piiskop ja tema, üheskoos saartele, ja hommikul oli töölaual viis uut lindu, veelinnud, need, kes öösiti järveseljal nii kaeblikult häälitsevad. Sel ööl, kui ta koju tuli, käes see pikanokaline, — sa murrad selle ära, Alma, koovitaja nokk murdub, kui teda nõnda kanda, kanna nii nagu sülelast, ma olen sulle ju õpetanud, niimoodi, ja pane ta omaette sinna teisele aknalauale, mitte sinna pardi kõrvale, ka looduses ei ole nad minu teada lähestikku —, jah, kui ta koju tuli, ootasin ma trepil seistes ja minu mõõt oli täis. "Lase õige mind ka maha," ütlesin ma. "Ma tahaksin teada, mis laulu sa kogudust laulma paned, pärast seda, kui sa oled mind ära prepareerinud, vaata, kas poleks nendest tore traati läbi tõmmata, vaata, kui ma hoian neid nii ja jalgu nii, mis asendisse sa mind paneksid, ma olen öö läbi sellele mõelnud, kas sa paneksid mind istuma, ühe jala peal seisma, vaata nii, või paneksid ehk nii, üks käsi püsti, või mõlemad käed, või üks käsi mööda külge alla või mõlemad käed? Ma olen sind öö läbi koju oodanud, öö läbi edasi-tagasi kõndinud ja neid vaadanud ja mõelnud, et mida muud minagi olen kui ainult lind selles kollektsioonis, mis nime sa mulle annaksid, rara avis või mis. Kas sa paneksid mind sinna kõige kõrgemale kohale kapi otsa, sinna selle kaku kõrvale, kas sa teeksid mulle klaassilmad, kas ma oleksin rara avis?"


  • Maja oli väga suur ja väga vana. See maja oli loodud kollektsioonide — maalide, käsikirjade, esitrükkide, muinsuste — hoidmiseks. Pauline'i kadunud isa oli selliseid asju kogunud. Maja oli muutunud väikeseks, kuid läikima löödud ja hoolitsetud muuseumiks. Seda valitses toimekalt ja usinalt Pauline'i ema. Ema oli seda sorti lahke, toimekas naine, kes keskealisena kaotab oma isikupära, kellel on kindel tutvusringkond ning kes veedab oma päevad lõunasöökidel või komitee koosolekutel. Nädalalõpud kuluvad kas külaliste vastuvõtmisele või külaskäikudele. Ka tema kogus asju — antiikesemeid ja juveele — ning õhutas endas oma arust entusiastlikku huvi "kultuuri" vastu. See oli vähemalt midagi, millest entusiastlikult rääkida.


  • Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.
"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"
"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.
Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.
"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."
"Charlotte Bronte," esitles end esimene.
"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!"
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 12


  • Cropper avas lukustatud kohvri, pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele - või igal juhul nende varastatud kujutised - ja võttis välja need teised fotod, millest tal oli suur ja mitmekesine kollektsioon - sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid.


  • ... ma olen ikka veel nördinud, et ma ei pärinud vanaisa jalutuskeppide kollektsiooni. Tema ajal käisid mehed ringi ilma aktimapi või diplomaadikohvrita, käed olid vabad kepi ja vihmavarju jaoks. Tänapäeval jahivad kollektsionäärid väärtuslikke antiikasju, tollal võis minu vanaisa neid oma kundedelt vähese raha eest välja rääkida. Tal oli elevandiluust väänleva maoga arstikepp, roosipuust ja emailkaunistustega ooperikepp, eebenipuust ja sarvest keppe hõbedast, pronksist, kilpkonnaluust ja pärlmutrist käepidemetega. Ma mäletan draakoni- ja lõvipäid, mis mind lapsena jubedusttekitavalt paelusid, kepp-pistoda ja üht mõõgakeppi. Minu isa müüs need kõik maha.
    • Ingrid Noll, "Apteeker", tlk Piret Pääsuke, 2001, lk 15


  • Telliskiviseinal on välja pandud jaluste kollektsioon. Ning ühes vitriinis mitmesugused matenõud ja imitorud mate joomiseks. Ruumi põrandale on vaipadeks laotatud veise-, lamba- ja tallenahad. Taburetile on välja pandud sõiduvalmis sadul, selle kõrval kaks hõbekaunistustega vööd ning tupes gautšo nuga. Kõik Argentiina-teemalised klišeed on esindatud, mõtleb krimiuudiste noormees. Puudub vaid sambamuusika, arutleb ta endamisi ning kahtlustab, et oleks nad tulnud nädalavahetusel, kõlaks küllap ka sambamuusika.


  • See siin on minu hammaste lugu. Minu perekondlik kiri tulevikku, minu essee kollektsiooniesemetest ja radikaalsest taaskasutusest. Kõigepealt tulevad Algus, Keskpaik ja Lõpp nagu igas loos. Seejärel tulevad paraboolid, hüperboolid, ellipsid ja kõik muu. Ja siis, ma ei tea, mis tuleb. Tõenäoliselt häbi, surm ja pärast seda postuumne kuulsus; aga selle kohta pole minul enam esimeses isikus midagi ütelda. (lk 13)
  • [Isast:] Endasse tõmbunult uuris ta niiskuslaike laes, kuulas Haridusraadiot ja näris küüsi, sõrm sõrme haaval.
Ta alustas väikesest sõrmest. Surudes küüne nurga ülemise ja alumise keskmise lõikehamba vahele, kaksas ta väikese tükikese lahti ja eemaldas häiriva küüneserva ühe ropsuga. Pärast ära kiskumist näris ta seda natuke aega, ajas keele rulli ja puhus: küüs läks lendu ja kukkus minu kirjatehnika vihiku peale. Väljas haukusid koerad. Mina vaatasin seda, surnud ja räpane, mõne millimeetri kaugusel minu pliiatsiotsast. Siis joonistasin selle ümber ringi ja maalisin tähti edasi, jälgides hoolega, et ma ei kirjutaks joonistatud ringi sisse. Mu laiajoonelise Scribe vihiku peale sadas taevast küüsi nagu ventilaatori tuulest heidetud meteoriite: nimetamats, pikkpeeter, nimetissõrm ja pöial. Ja siis teine käsi. Mina paigutasin tähti ümber väikeste ringjoonestatud kraatrite, mida isa lendavad heitmed paberile jätsid. Kui ma harjutuse valmis sain, kogusin küüned hunnikusse ja pistsin püksitaskusse. Seejärel oma toas panin need ümbrikusse, mida ma hoidsin padja all. Mu kollektsioon kasvas nii suureks, et oma lapsepõlve jooksul sain täis mitu ümbrikku. (lk 15)
  • Osalesin kursustel ja töötubades üle kogu vabariigi ja isegi kontinendi. Võiks öelda, et minust sai kursuste kollektsionäär: esmaabi, ärevuse kontroll, toitumine ja toitumisharjumused, kuulamine ja kehtestav käitumine, loominguline juhtimine, Photoshop, uusmaskuliinsused, neurolingvistiline programmeerimine, seksuaalne mitmekesisus. See oli kuldajastu. Kuni see sai läbi nagu kõik, mis hea ja ilus. (lk 20)