Võhumõõk
See artikkel räägib lillest; maiustuse kohta loe artiklist Iiriskomm.
Võhumõõk ehk iiris (Iris L.) on taimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) ja siberi võhumõõk (Iris sibirica), aedades kultiveeritakse paljusid iiriseliike ja Iris germanica sorte.
Draama[muuda]
- [Perdita:] Ja teie,
kel puutumata oksal alles haljas
on neiupõlv. — Proserpina, oh anna
neid lilli, mis sa Pluto kaarikult,
kui hirm sind haaras, lasksid langeda:
nartsisse, mis veel enne pääsulindu
on köitmas märtsituuli iluga;
või tuhme kannikesi, armsamaid
kui Juno silm või Cytherea hingus;
või kaameid nurmenukke, keda surm
viib enne abielu, kui nad pole
veel näinud Phoebust täies säras — haigus,
mis tüütab neide; või siis kirikakraid
ja keisrikroone, mitmeid liiliaid,
sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole,
et pärgi punuda ja puistata
mu kallis sõber üle!
- William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275
Luule[muuda]
Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.
- Edmund Spenser, "Karjuse kalender. Aprill". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161
Ah, ammuks oli see, kui alles iris
Mu akna poole hellitusi heitis
Ning lõhnadega ootvat tuba täitis,
Koorvalgena kuu helkide safiiris.
- Marie Under, "Hilissuvi" 1 kogus "Sonetid", lk 53
Elan kaasa suurt, tõelist muinasjuttu,
sina, inimese sädelev hiigellill,
hõbedane ja valge iiris, lennuk,
siniselt järvelt tõused sa
võimsalt kõrgele
päikeselise maailma kohale.
Oled unustanud oma juured,
oled unustanud oma varre,
on ainult õiekrooni imeväärne kihk:
kõrgemale!
Vaatlen su õiekuurmete vahelt maad,
olen õnnelikum armunust.
Taevas on ligidal.
Jumala silmad vaatavad inimese õit.
- Katri Vala, "Lennukile". Tõlkinud Debora Vaarandi. Rmt: "Sinine rohtaed". Tallinn: Eesti Raamat, 1974
Proosa[muuda]
- Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)
- Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 31
