Võhumõõk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

See artikkel räägib lillest; maiustuse kohta loe artiklist Iiriskomm.

Hermania Neergaardi maalil õitseb kollane võhumõõk
Marie Egner, "Iirised"
Maria Oakey Dewing, "Iirised" (1899)
Julie Hamann, "Õitsvad iirised" (1897)
Emma Mulvad, "Kollased ja sinised iirised" (1901)
Fanny Sundblad, "Iirised"
Norman Prescott-Davies, "Iris" (1906)
Frederick Judd Waugh, "Rum Row" (1922)

Võhumõõk ehk iiris (Iris L.) on taimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) ja siberi võhumõõk (Iris sibirica), aedades kultiveeritakse paljusid iiriseliike ja Iris germanica sorte.


Draama[muuda]

  • [Perdita:] Ja teie,

kel puutumata oksal alles haljas
on neiupõlv. — Proserpina, oh anna
neid lilli, mis sa Pluto kaarikult,
kui hirm sind haaras, lasksid langeda:
nartsisse, mis veel enne pääsulindu
on köitmas märtsituuli iluga;
või tuhme kannikesi, armsamaid
kui Juno silm või Cytherea hingus;
või kaameid nurmenukke, keda surm
viib enne abielu, kui nad pole
veel näinud Phoebust täies säras — haigus,
mis tüütab neide; või siis kirikakraid
ja keisrikroone, mitmeid liiliaid,
sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole,
et pärgi punuda ja puistata
mu kallis sõber üle!

  • William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275



Luule[muuda]

Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.



Ah, ammuks oli see, kui alles iris
Mu akna poole hellitusi heitis
Ning lõhnadega ootvat tuba täitis,
Koorvalgena kuu helkide safiiris.


Elan kaasa suurt, tõelist muinasjuttu,
sina, inimese sädelev hiigellill,
hõbedane ja valge iiris, lennuk,
siniselt järvelt tõused sa
võimsalt kõrgele
päikeselise maailma kohale.
Oled unustanud oma juured,
oled unustanud oma varre,
on ainult õiekrooni imeväärne kihk:
kõrgemale!
Vaatlen su õiekuurmete vahelt maad,
olen õnnelikum armunust.
Taevas on ligidal.
Jumala silmad vaatavad inimese õit.


Meie läheme, võhumõõk käes -
lähme maailma võitma ära.
Vana jõesilla murenend mäes
vikerkaarelist leiame sära.
/---/
Teeleht õitseb ja puistavad puud
maanteeäärtele lehtkuIla sära.
Ja me linnade luitunud luud
võhumõõgaga võidame ära!

  • Leelo Tungal, "*** Meie läheme, võhumõõk käes" (1966) kogus "Täisminevik" (2007), lk 11


Kogu mu keha Su järgi.
    
Võhumõõk lõikav kaitset,
soolane leevendust.
Seda nii veidrat maitset
keegi ei leia sust.

  • Doris Kareva, "Juulikuu klaasvalgus" kogus "Salateadvus" (1983)

Proosa[muuda]

  • Elutoa akna igas nurgas olid värvilisest klaasist ruudud. Üks sinine ja üks kollane. Kezia kummardus, et vaadata veel viimast korda väravaalust sinist muru siniste võhumõõkadega, ja siis kollast muru kollaste võhumõõkadega ja kollaste aialippidega. (lk 8)
    • Katherine Mansfield, "Prelüüd". Rmt: "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 5-50


  • Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle. Anselm teadis, et see on lille suu, et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime süda ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.
    • Hermann Hesse, "Iiris". Tõlkinud Helle Luht. Looming 12/1978, lk 1637


  • Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 31


  • Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel