Võhumõõk

See artikkel räägib lillest; maiustuse kohta loe artiklist Iiriskomm.

Kollane võhumõõk

Siberi võhumõõk

Aediirise sort "Walking on air"

Võhumõõk ehk iiris (Iris L.) on taimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) ja siberi võhumõõk (Iris sibirica), aedades kultiveeritakse paljusid iiriseliike ja Iris germanica sorte.

Ah, ammuks oli see, kui alles iris
Mu akna poole hellitusi heitis
Ning lõhnadega ootvat tuba täitis,
Koorvalgena kuu helkide safiiris.

• Marie Under, "Hilissuvi" 1 kogus "Sonetid", lk 53

• Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)
  • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 31

Elan kaasa suurt, tõelist muinasjuttu,
sina, inimese sädelev hiigellill,
hõbedane ja valge iiris, lennuk,
siniselt järvelt tõused sa
võimsalt kõrgele
päikeselise maailma kohale.
Oled unustanud oma juured,
oled unustanud oma varre,
on ainult õiekrooni imeväärne kihk:
kõrgemale!
Vaatlen su õiekuurmete vahelt maad,
olen õnnelikum armunust.
Taevas on ligidal.
Jumala silmad vaatavad inimese õit.

• Katri Vala, "Lennukile". Tõlkinud Debora Vaarandi. Rmt: "Sinine rohtaed". Tallinn: Eesti Raamat, 1974