Doris Kareva

Doris Kareva (sündinud 28. novembril 1958 Tallinnas) on eesti luuletaja.

Intervjuud

Ülikooliaeg oli hoopis raskem, kuna sattusin õige pea liivaterana julgeoleku hammasrataste vahele. Õpinguid jätkata oli võimatu, samuti elada Tallinna kodus - neil aastatel olin pidevalt liikvel, teadmata ette järgmist päeva või ööd, hambahari alati käekotis.
Neile, kes leiavad, et väikeriigi võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit lahkumist. Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte poliitilise kliima osas on aga igaühel võimalus sõna sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne sõim, vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.
Luule kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama tähendusega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud vibu, seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.
Armastusega on vist nagu virmalistega - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole julgust seda vastu võtta.
Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu - ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.
- Doris Kareva, intervjuu: Kalev Kesküla, "Imestus ei lakka", Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008

Luule

Sääl, kus inimese käsi
laseb lahti teisest käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.

"Pimeduse piiril" II, Vikerkaar 1/1986

"Armuaeg"

Tsitaadid väljaandest: Doris Kareva, "Armuaeg", 1991.

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Doris Kareva, "*Me elu on me elu ainus mõte...", lk 34

Luuletus liigutab end, avab silmad ja sirutab vabanend liikmeid, siis puhkeb vallatult naerma: elus! Kaunim kui kõik, mida maailmas kohanud oled, kõneleb sulle ta sinu enese häälel, sõnub su sisimat saatust - nii et sa nõrked ta ees, tulvil hirmu ja vaimustust vajud kummuli maha kesk kilde, verd, pisaraid; aga su elutu keha üle, Pygmalion, laulab ja laulab su armastus - võimatu, võitmatu, püha...

Doris Kareva, "Pygmalion", lk 59

See tüdruk ei tule enam, ta teiseks
on saanud.
Puuks või kiviks või tuuleks või
kust mina tean.

Doris Kareva, "*See tüdruk ei tule enam...", lk 82

Välislingid