Mine sisu juurde

Kild

Allikas: Vikitsitaadid
Hedwig Edle von Malheim-Friedländer (1863-1916), "Lohutus", s.d.

Proosa

[muuda]
  • Mind panevad heldima satelliidipildid ja Maa ümar joon. Kas on siis tõsi, et me elame kera pinnal, planeetide pilgu all, jäetud suurde tühjusse, kus Inimese Langemise järel valgus purunes pisikesteks kildudeks ja laiali pritsis? Jah, see on tõsi. Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama. (lk 44)
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020

Luule

[muuda]

Helkiv õnne helmelüke
rabisenud mulda -
Kaunim tee täis killutükke -
enam siit ei tulda.

  • Marie Under, "Hääl tuulde", rmt: "Uneretk", 1968, lk 18


Kivikilde ma korjasin lapsena,
ilusaid, säravaid kilde
ja klaasitükke ja portselani...
Suur oli mu aarete hind,
kallis mulle nagu õnn, nagu armastus.

  • Heljo Mänd, "Killud kõnelevad mulle", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 17


Lõpmatu meri. Siin on saar, alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild, iga täht on päikese kild.

Kildudest kokku mosaiik, kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants, neeme tipuni jätkub tants.