Kosmos

Astronoomid ja astronoomiahuvilised harrastavad muuhulgas värviliste piltide tegemist kosmosest. Kiilu udukogu

Luule

Ümber Maa on kile
polüetüleenist.
Ta on õhtu värvi
ja taeva värvi sinist.

Kile taga elab
isand Kosmos, suli.
Ta ei ole inime,
ta on elus tuli.

Ükspäev isand Kosmos
kile sisse väikese
augukese torkas.
Inimkond sai Päikese.

• Villu Tamme, "Isand Kosmos", rmt: "Sorlimeki plät", 1998, lk 14

Proosa

• Mõiste kosmos maailmakorra tähenduses pärineb küll antiiksest Kreekast, kuid esialgu tähistati sellega lihtsalt korda - aerutajate korrapärast paiknemist galeeriaerude juures (Odüsseia 13.77) või magavate sõjaväelaste korrapäraselt paigutatud relvastust (Ilias 10.472). Kreeklaste esteetiline meel nõudis kosmose mõiste kasutamist ka paigutuse ilu, vaaside kaunistuste, ideaalselt kauni riietuse, parfüümi, kalliskivide jms. juures (Ilias 14.187). Head kombed, õige käitumine ning riigikord võivad samuti olla kosmilised. Nii et kosmos ja kosmeetika on vägagi lähedased mõisted. Maailmakorra ja kõiksuse tähenduse omandab kosmos üheselt alles kreeka filosoofide töödes.
  • Enn Kasak, "Tähistaeval põhinevatest uskumustest" Mäetagused nr 1

• Kosmoses valitseb vaikus, kuid maa peal teeb peaaegu kõik häält. (lk 295)
• Kosmoses näib valgus must, sest seal pole tolmu, mis sinise valguse hajutaks. (lk 279)
• See, mida meie nimetame ööks, on aeg, mil seisame silmitsi kosmose salapäraste sügavustega, kus asuvad teised päikesesüsteemid ja võib-olla teiste planeetide asukad. Ärge mõelge ööst kui päeva puudumisest; mõelge sellest kui omalaadsest vabadusest. Päikesele selga pöörates näeme kaugete galaktikate koitu. Me pole enam pimedad täheküllasele universumile, kus elame. Seda ääretut musta laama, mis näib igavesti tähtede vahel püsivat ja ulatuvat ajas tagasi koguni Suure Pauguni, nimetame me lõpmatuseks, prantsuse keeles infini, mis tähendab lõpetamatut või poolikut. Öö on varjumaailm. Ainsad varjud, mida me öösel näeme, heidab kuuvalgus või kunstlik valgus, kuid öö ise on vari. (lk 280)
• Olgugi et ma praegu veel teiste planeetide püsivat valgust ei näe, tean ikkagi, et nad on seal koos asteroidide, komeetide, kaugete galaktikate, neutrontähtede, mustade aukude ja teiste süvakosmose viirastustega. (lk 283)
• Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik kontekst pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid.Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda. (lk 323-324)
• Tundub, et olemas on ka keerukas ruumimeel, mida peaksime üksikasjalikult tundma õppima siis, kui algab kosmosejaamade ja -linnade ning pikkade kosmosereiside ajastu. Kauaaegne viibimine maavälises keskkonnas muudab meie füsioloogiat ning samuti meie meelte tööd, osalt sellepärast, et ollakse nullgravitatsiooni karmides tingimustes, ja osalt avara kosmose enese lõputuse tõttu, milles on vähe sensoorseid tugipunkte, juhiseid ja teetähiseid, ja kusagil, kuhu te vaatate, pole vaatepilti, vaid pelk vaade. (lk 340)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud partele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab end kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. (lk 14)
• Theod valdas traditsiooniline ahastus, tavaline spliin. Tüdrukuga armupalangus ühinedes tahtis Theo eemale reaalsusest: tahtis ühineda kosmosega. Oli hea kepp, aga kosmos jäi ikka kaugeks. (lk 66)
• Miks ei saaks kosmosejaamas kõiki asju ära ajada? Sünnid, teed teaduslikku tööd, oled haiglas, sured ära, visatakse kosmosesse. Ja kui tõesti veel ka pilved on taevas ja tuuleke liigub, siis ei tohi küll enam midagi nõuda. (lk 114)
• Riskantne oli ainult see, et August Kask tahtis saata kosmosesse mitte eliiti, vaid hoopis allakäinud elementi. Ta ei kujutanud oma fantaasia kõiki tagajärgi ette. Mis küll siis taevas toimuma hakkaks! Salateaduste ähvardused läheksid lõpuks ometi täide. Mitte enam kujuteldavad, ennast peitvad ja nähtamatud, vaid lihast ning verest deemonid ratsutaksid luua seljas. Omasuguseid laaberdaks tähtede vahel. Toidujäänustega taldrikuid ja õllepudeleid lendaks Maa poole. Orbiitidel tiirleks okset. Kuidas pätid murraksid Kuu küljest kamakaid, millise tegevusvälja leiaks endale vandalism! Terve taevakeha kogu oma neitsilikkuses! Lastele näidataks öösel kosmiliste jõudude heitlusi. Mehed Kuu peal! Elu käib! (lk 114)
  • Mati Unt, "Sügisball", 1979

• [A. Svjatogori (Aleksandr Agijenko) artiklist "Biokosmiline poeetika", 1921:] Teine põhipunkt deklareerib vajadust hõivata kosmos, muuta maakeragi biokosmistide juhtimisele alluvaks kosmosesõidukiks. "Ei saa ju jääda ainult kosmilise elu pealtvaatajaks, mitte aga aktiivseks osalejaks." Kolmandaks põhiülesandeks on kõikide surnute elluäratam ine teadussaavutustele tuginedes. Kosmoses jätkub ruumi kõigile lugematute minevikupõlvkondade taaselustatud esindajatele ja vastupidi, kosmose hõlvamiseks vajalik kaader võetakse haudadest. Kõik see pole kauge tuleviku asi, vaid lähema aja küsimus, ehk nagu on väljendunud teine biokosmist: "Ruumilise lokalismi realistlik ületamine pole vähem, vaid võib-olla isegi enam ajakohane ja teostatav kui ajalise lokalismi — surma — võitmine. /-----/ Vene õpetlase käega loodud planeetidevahelise kosmoselaeva projekt /-----/ on juba olemas. /-----/ Põhimõtteliselt on küsimus juba lahendatud, asi seisab puhtteostuslike pisiasjade taga."

Kui mõelda, et see fantastiline plaan, mille kõrval kahvatab suurem osa teiste utopistide julgeid väljamõeldisi, esitati ajal, mil Venemaal võideldi nälja ja tüüfusega ning priimust või plekkahju hinnanuksid hädalised kosmoselaevast etemaks, siis peaks pisut iroonilisele suhtumisele biokosmistidesse lisanduma teatav annus lugupidamist olusid trotsiva idealismi vastu. (lk 61)

• Rein Kruus, "Märkmeid revolutsioonijärgsest vene nõukogude kirjandusest", rmt: "Sõna 6", 1983, LR 29, lk 58-73

• Kulla sõbrad, ma ei ole sellest kunagi rääkinud, aga kosmost asustavad eelkõige meiesugused olendid. Vähe sellest, et nad on inimese moodi, nad sarnanevad meiega nagu kaks tilka vett. Pooled asustatud planeetidest on Maad, mõnikord suuremad, mõnikord väiksemad, mõnikord jahedama, mõnikord troopilisema kliimaga, aga need pole olulised erinevused. Ja elanikud... inimesed - nad on ju lõpuks inimesed - on ka nii meie moodi, et erinevused ainult rõhutavad sarnasust. (lk 5)
  • Stanisław Lem, "Ijon Tichy mälestused", tlk Jaan Kaplinski, 1967, LR 49

• Kosmost peetakse jätkuvalt kaugeks ja eksootiliseks, mida ta muidugi ka on, aga samas on kosmose tähtsus jõudnud mitmel moel aina enam "maa peale". Kui me tellime taksot või pitsat või kui talupidaja üritab saada Euroopa Liidu toetust uue viljasordi jaoks, on tegemist kosmosetehnoloogia kasutamisega. Esimeste mainitud tegevuste juures kasutatakse satelliitsüsteemide globaalseid positsioneerimistehnoloogiaid, nn GNSS-i (Global Navigation Satellite Systems), millest kuulsamad on USA süsteem GPS ning sellest uuem ja täpsem EL-i süsteem Galileo. Teises mainitud näites on põllumajandustoetuste otstarbeka kasutamise hindamisel abiks kaugseire EL-i Copernicuse süsteemi kaudu. Kaugseire, mis pakub areneva tehnoloogia abil aina täpsemaid pilte, on toeks igasuguste tegevuste juures, kus on oluline saada ülevaatlikku pilti suurtest aladest.
• Asjaolu, et kosmosetehnoloogiaga eri viisil seotud tegevused on ühiskonda nii tihedalt ja mitmel alal sisse põimitud, teeb kosmosest meie tänapäeva elu olulise osa. Kui mõtelda pitsa või takso asemel lennukontrolli peale, mida teostatakse samuti satelliitide abil, siis on lihtsam aru saada, miks rünnakutel kosmoseobjektidele on tähtis koht võimaliku sõja planeerimisel. Miks kulutada raha relvadele, kui on võimalik hoopis lasta vaenlase reisilennukitel kokku põrgata?
• Palju on spekuleeritud, kuidas NL ja Ameerika Ühendriigid kõige külmemal külma sõja ajastul suutsid kokku leppida reeglites kosmose kohta. Kindlasti ei ole sellele ühte kindlat vastust, aga arvatavasti mängis rolli see, et kumbki pool ei teadnud, mida täpselt teine on võimeline tegema. Kui reeglite olemasolu tähendab, et teatud määral tuleb oma tegevust piirata, ja kui samas on teada, et ka vastase tegevus on piiratud nendesamade reeglitega, siis võib sellest olla ebaselges olukorras kasu mõlemal poolel.
• Avakosmose lepingus on lisaks neljandale artiklile veel mitmed sätted, mis on olulised, kuigi need ei nimeta otseselt militaartegevusi. Näiteks on üks põhiprintsiip, et kosmost tuleb kasutada inimkonna hüvanguks. Kosmos on inimkonna ühisvara ja tuleb teha koostööd.
  • Katrin Nyman-Metcalf, "Kosmos – lähituleviku sõjatander?", Vikerkaar 9/2021

Kirjandus

• Mati Unt, "Elu võimalikkusest kosmoses"