Mine sisu juurde

Vandalism

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • "Küll on imetore puu, ja kui mõnusat varju see meile täna andis." Piiskop vaatas üles punapöögi poole, otsekui tahaks seda tänada, ehkki ta oli ilmselt seesugune inimene, kes võib tundide kaupa Sahara kõrbes seista, märkamata, et kliimal midagi viga on. Hoopis lõkendav isa Gunn pidi varjulisele lehestikule tänulik olema.
"Ja mis kirjutised siin tüvel kõik on?" Ta kummardus lähemale, näol viisakas huvi ja uudishimu. Isa Gunn kuulis, kuidas Kellyd kohkunult õhku ahmisid. Sellele tüvele olid lapsed alati nimetähti lõiganud, koos südamete ja kirjadega, kes keda armastas. Liiga ilmalik, liiga rohmakas, liiga pealetükkiv, et piiskop seda imetleda võiks. Selles võis isegi kübeke vandalismi olla.
Aga ei.
Mingi ime läbi paistis piiskop kirjutisi tõesti imetlevat.
"See on hea, et lapsed märgivad ära, et nad siin on olnud ja kui nad siit lahkuvad," ütles ta end ümbritsevale rahvale, kes püüdis tema viimaseid sõnu. "Nii nagu see puu on siin seisnud aastakümneid, vahest isegi sajandeid, nii on Shancarrigis alati kool, et arendada oma laste mõistust ja saata neid maailma." (lk 15-16)