Deemon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Piibel[muuda]

  • Kui noormees astus jõkke suplema, siis üks kala kargas veest välja ja tahtis noormehe ära neelata.
3 Aga ingel ütles talle: "Püüa see kala kinni!" Siis noormees haaras kala ja viskas selle kaldale.
4 Ja ingel ütles talle: "Lõika kala lõhki, võta süda, maks ja sapp ja hoia neid hoolsasti!"
5 Ja noormees tegi nõnda, nagu ingel teda käskis. Aga kala nad küpsetasid ja sõid.
6 Siis läksid mõlemad edasi, kuni nad jõudsid Ekbatana lähedale.
7 Ja noormees ütles inglile: "Asarja, mu vend, milleks need on: kala maks, süda ja sapp?"
8 Ingel vastas temale: "Süda ja maks on selleks, et kui kedagi vaevab deemon ehk kuri vaim, siis tuleb nendega suitsutada mehe või naise ees, ja teda ei vaevata enam.
9 Sapp on aga inimese võidmiseks, kellel on valged laigud silmades. Siis ta paraneb."

Proosa[muuda]

  • "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."
Anthony vahtis kujusid ainiti.
"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."
"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."
"Aga miks?"
"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)


  • Nii nagu kassidel on kirbud, on igal inimesel oma deemon.
"Nad otsivad valest kohast," mõtlesin ma. "Kui nad tahavad minu deemonit kätte saada, peavad nad minu seest otsima."
Mõtlesin William Blake'i peale.
"Kui ma lasen neil oma deemonid ära võtta, pean ära andma selle, mille olen leidnud."
"Seda sa teha ei tohi," lausus hääl mu küünarnuki juures.
Kohvilaual külitas oranž deemon.
"Ma olen hulluks läinud," mõtlesin ma.
"See võib vabalt nii olla," jäi deemon rahulikult nõusse. "Nii et võta sellest, mis võtta annab."



  • "Ta kirjutab minu kasutusjuhendisse," ütles deemon õelalt. "Kas te kõik teadsite seda? Ta kirjutab minu kasutusjuhendisse."
"Noh, muidugi ma teen märkmeid..."
"Tegelikult proovib ta salaja oma päevikut minu juhendis pidada, et tema naine teada ei saaks, et ta pole vaevunud mind kasutama õppima," ütles deemon.
"Aga kuhu jääb Vimesi kasutusjuhend?" nähvas Vimes. "Ma panen tähele, et sina pole ka vaevunud mind kasutama õppima!"
Deemon jäi mõtlema. "Kas inimestel on kasutusjuhendid?" küsis ta.
"Igatahes oleks see pagana hea mõte!" ütles Vimes.
"See on tõsi," pomises Angua.
"Seal võiks olla näiteks, et "Esimene peatükk: bingli-bingli-biip ja teised õudsed lollused, millega inimesi kell kuus hommikul ehmatatakse,"" jätkas Vimes, metsik pilk silmis. "Ja "Vigade parandamine: minu omanik üritab mind järjekindlalt tualetipotti visata - mida ma valesti teen?" Ja..."


  • "Deemon" (kreeka daimon) on ju neutraalne sõna, deemoneid oli nii häid kui kurje. Olid kaitsevaimud ja pahad vaimud. Mu head deemonid on halbadest alati võitu saanud, nii uskumatu kui see ka pole, sest halvad tunduvad iga kord võitmatud. Ega nad ei teegi midagi, nad lihtsalt ei lähe ära. Heidad õhtul voodisse ja ta heidab sinna sinu kõrvale, paneb oma pea sama padja peale, koos näete und. Ja hommikul on ta üleval juba enne sind, vaatab sulle uurivalt otsa. Noh, kas oli painav unenägu? Mis kahetsusi, mis hirme ta su hinges

siis täna äratas? Päeval ulatab ta sulle raamatu, lükkab lugemistooli lambi juurde, aitab isegi kartuleid koorida ja kapsast hakkida. Elama peab, kordab ta sulle. Ta polegi läbini halb. Või siis ta lihtsalt ei taha oma ohvrit kaotada. Ja ühel päeval on ta lihtsalt läinud. Ei, nii lihtsalt see ei käi. Ühel päeval oled sa ise läinud. Oled mujal. Iga kord see ei aita. Ta sõidab sinuga ilusti kaasa.