Jeanette Winterson

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jeanette Winterson (sündinud 27. augustil 1959 Manchesteris) on inglise romaanikirjanik.

"Apelsinid pole ainsad viljad"[muuda]

Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev, 2008.


  • "Apelsinid pole ainsad viljad" on kirjutatud 1983—1984. aasta talvel ja kevadel. Ma olin kahekümne nelja aastane. Jagasin tollal kahte tuba ja istevanni näitlejanna Vicky Lickorishiga. Temal ei olnud raha, minul ei olnud raha, me ei saanud endale lubada luksust pesta valget pesu eraldi, ning olime tänulikud, et parajasti olid moes värvilised aluspüksid, nõnda et pesuesemed, mis inimese endast lugupidamisega kõige lähemalt seotud on, ei pidanud hallid olema. (Eessõna, lk 11)
  • Räpasus on kirjaniku surm. Mustus, ebamugavused, nälg, külm, traumad ja draamad ei loe midagi. Mul on kõike seda piisavalt olnud ja need on mind ainult innustanud, kuid räpasus, ilu ja valguse keskpärane ja järk-järguline hukk niiskuse tagatubades, kompromissid ja arveteõiendamine - need teevad hea töö võimatuks. Kui Keats masenduses oli, pani ta selga puhta särgi. Kui Radclyffe Hall end halvasti tundis, tellis ta Jermyn Sreetilt uue siidist aluspesukomplekti. Byron, nagu me kõik teame, lubas oma üllast nahka puudutada vaid kõige pehmemail, puhtamail ja valgemail kangail, ja mina hindan Byronit kõrgelt. Ja nii tundus mulle neil päevil, kui meil ei olnud ei raha, tööd ega väljavaateid, ja räpasus sihikindlalt meie üürimaja alumistelt korrustelt ülespoole ronis, et pidi olema mingi kese, talisman või isegi fetiš, mis tagaks korra olukorras, kus seda ei tundunud olevat, nagu seda on džunglis igal õhtul õhtusöögiks rõivaste vahetamine või siis mehed, kes enne Dardanelli lahte kahlamist oma saapad korralikult läikima lõid. Et teha midagi suurt ja teha seda hästi, on vaja isiklikke ja iseäralikke kombeid, kas või natuke naeruväärseid, sest need hoiavad eemal hinge räpasuse, mis ütleb, et kõik on väike ja must ja miski ei ole pingutust väärt. (Eessõna, lk 11-12)
  • Ma ei näe sirgjoonelises lugemises mitte mingit mõtet. Inimesed ei mõtle niimoodi ja inimesed ei ela niimoodi. Meie mõttetegevus sarnaneb pigem labürindile kui kiirteele, iga käänak toob kaasa uue käänaku, mis ei ole sümmeetriline ega ilmselge. Ka mitte kaos. See on keeruline matemaatiline võrrand, mida on väga raske lahendada, sest X-il ja Y-il on iga päev uus väärtus. (Eessõna, lk 14)
  • Pühapäeviti tõusis ema vara ja ei lubanud kellelgi enne kella kümmet võõrastetuppa minna. See oli tema palve- ja meditatsioonipaik. Ta palvetas oma põlvede pärast alati seistes, nii nagu Bonaparte jagas käsklusi oma kasvu pärast alati hobuse seljast. Ma arvan, et suhe, mis emal jumalaga oli, oli suurel määral positsioneerimine. Ema oli läbi ja lõhki vana testamendi inimene. Vagur lihavõttetalleke ei olnud tema jaoks - tema oli koos prohvetitega võitlusväljal ja mossitas kiikajonipuu all, kui jumal linna maatasa ei teinud. Üsna sageli see aga juhtus, oli see siis tema või jumala tahtmine, ei oska mina öelda. (lk 20-21)
  • Ema oleks pigem söömata jätnud, kui Maxi Balli läinud. Ta oli minuski selle koha suhtes vastikuse tekitanud. Et väga paljud inimesed, keda me tundsime, seal käisid, ei olnud see temast kuigi õiglane, aga ta ei olnud kunagi kuigi õiglane; ta armastas ja ta vihkas, ja Maxi Balli ta vihkas. Ükskord talvel oli ta sunnitud sealt korseti ostma ja samal pühapäeval keset armulauda tuli üks vaalaluu korsetist välja ja torkas teda otse kõhtu. Tund aega ei saanud ta midagi teha. Kui me koju jõudsime, rebis ta korseti tükkideks ja tegi vaalaluudest pelargoonidele toed, ühe andis mulle ka. Mul on see ikka veel alles ja kui mul teinekord tuleb kiusatus kergema vaevaga läbi ajada, mõtlen selle vaalaluu peale ja mõtlen ringi. (lk 22)
  • Kui me koju jõudsime, vaatas isa televiisorit. Matši Crusher Williamsi ja ühesilmalise Jonney Stotti vahel. Ema oli tulivihane, pühapäeviti kaeti meil televiisor alati kinni. Selleks oli meil VANA TESTAMENDI JUHTUMISTE laudlina, mille andis meile mees, kes tühjendusmüüke korraldas. See oli väga uhke ja me hoidsime seda eraldi sahtlis, kus ei olnud mitte midagi peale tükikese Tiffany klaasi ja Liibanonist pärit pärgamendi. Ma ei tea, miks me seda pärgamenti alles hoidsime. Me mõtlesime enne, et see on tükike Vanast Testamendist, aga see oli lambakasvanduse üürileping. Isa ei olnud laudlina isegi kokku voltinud ja kiri "Mooses kümmet käsku vastu võtmas" paistis hunnikusse keeratud laualina vahelt välja. "Nüüd tuleb jama," mõtlesin ma ja teatasin, et lähen Päästearmeesse tamburiinitundi. (lk 27)
  • Olin sünnist saadik arvanud, et elu käib väga lihtsalt, et see on nagu meie kiriku suurem versioon. Nüüd sain ma teada, et isegi meie kirik sattus mõnikord segadusse. See oli probleem. Aga see oli probleem, millega ma hakkasin tegelema alles paljude aastate pärast. Victoria haigla oli suur ja hirmuäratav ja ma ei saanud enda rahustamiseks isegi laulda, sest ma ei kuulnud, mida ma laulsin. Lugeda ei olnud mitte midagi peale mingite hambareklaamide ja röntgeniaparaadi kasutamise bukleti. Proovisin apelsinikoorest iglut ehitada, aga see kukkus kogu aeg kokku ja isegi kui see püsti jäi, ei olnud mul eskimot sinna sisse panna, nii et ma pidin välja mõtlema loo sellest, kuidas eskimo ära söödi, ja see tegi mu meele veel kurvemaks.
Pettemanöövritega on alati sama lugu - need haaravad su endasse. (lk 45)
  • Ema õpetas mind lugema Viienda Moosese raamatu järgi, sest see räägib loomadest (enamasti patustest). Iga kord, kui me lugesime "Neid aga ärge sööge neist, kes mäletsevad mälu, ja neist, kellel on täielikult lõhestatud sõrad"*, joonistas ta üles kõik loomad, kellest seal juttu oli. Hobused, jänkud ja pardikesed olid minu jaoks hämarad muinasjutulised olevused, aga ma teadsin kõike pelikanidest, kaljumäkradest, laiskloomadest ja nahkhiirtest. See kalduvus eksootikasse oli mulle palju probleeme tekitanud, just nagu William Blake’ilegi. Ema joonistas tiibadega putukaid ja taevaseid linde, aga minu lemmikud olid merepõhja elanikud, molluskid. Olin Blackpooli rannast päris korraliku kogu kokku korjanud.
Emal oli lainete jaoks sinine pliiats ja pruun pliiats krabide jaoks. Vähke joonistas ta punase pastakaga, aga krevette ei joonistanud ta kunagi, sest talle meeldis neid muffini sees süüa. Ma usun, et see oli talle juba ammu muret teinud. Viimaks, pärast pikki palvetunde ja Shrewsbury vägeva kirikuisaga konsulteerimist jõudis ta ühele meelele apostel Paulusega, et "kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga". Pärast seda käisime me igal laupäeval Molly juurest mereande ostmas.
Viiendal Moosese raamatul olid ka omad varjuküljed - see on täis jäledaid ja mainimist mitteväärivaid asju. Millal iganes me lugesime sohilastest või laiaks muljutud munanditega tegelastest, keeras ema lehte ja ütles: "Jätkem see Issanda hooleks," aga kui ta ära läks, piilusin ma ikkagi. Mul oli hea meel, et mul munandeid ei olnud. Need kõlasid nagu "kuvandid", ainult et käisid inimese küljes, ja piiblis lõigati need meestel pidevalt küljest ära ja siis nad ei saanud kirikusse minna. Kohutav. (lk 62-63)
  • Mida ma teha sain? Mu tikkimisõpetaja kannatas puuduliku nägemise all. Ta tundis asjad ära vastavalt keskkonnale ja ootustele. Kui inimene on mingis teatud kohas, eeldab ta, et näeb teatud asju. Lambad ja künkad, meri ja kalad, aga kui supermarketis oleks elevant, ei näeks ta seda üldse või kutsuks teda missis Jonesiks ja räägiks temaga kalapulkadest. Aga kõige tõenäolisemalt teeks ta seda, mida teeb suurem osa inimestest, kui nad satuvad silmitsi millegagi, mida nad ei tunne: satuks paanikasse. (lk 65)
  • Järgnevate aastate jooksul andsin ma auhinna võitmiseks oma parima. Mõned inimesed ihkavad maailma paremaks muuta ja põlgavad seda ikka. Ühtegi auhinda ma aga ei saanud - küllap on selle jaoks mingi valem, mingi saladus, mida mina lihtsalt ei tea ja mida teavad inimesed, kes on käinud erakoolis või on gaidid. See on nii terve elu, kuigi algab hüatsintide kasvatamisest ja söögikorrapidaja olemisest ja lõpeb kusagil eliitülikooli meeskonna varuliikmena. (lk 67)
  • Oli kevad, maapinnal oli ikka veel lumekribalaid, ja mina hakkasin abielluma. Mu kleit oli lumivalge ja mul oli kuldne kroon peas. Kui ma vahekäiku pidi altari poole kõndisin, muutus kroon aina raskemaks ja raskemaks ja kleidiga oli aina keerulisem ja keerulisem kõndida. Ma mõtlesin, et kõik inimesed näitavad näpuga minu peale, aga keegi ei pannud tähele.
Kuidagimoodi jõudsin altarini. Preester oli väga paks ja paisus aina suuremaks nagu mullinäts. Viimaks saabus see tähtis hetk: "Peigmees võib pruuti suudelda." Mu värske abikaasa keeras näo minu poole ja edasi oli võimalusi mitu: mõnikord oli ta pime, mõnikord siga, mõnikord minu ema, mõnikord postkontori mees, ja ükskord ka lihtsalt ülikond, mille sees oli tühjus. Rääkisin sellest emale ja tema ütles, et see oli sellepärast nii, et ma sõin õhtul sardiine.
Järgmisel õhtul sõin vorsti, aga nägin ikka sama unenägu. (lk 93)
  • "Aga ära sina üldse mitte muretsegi, sina oled Issandale pühendatud, ma panin su misjonärikooli kirja, niipea kui me su saime. Pea Jane Eyre'i ja St John Riversit meeles." Ema silmisse ilmus unistav pilk.
Mul olid nad meeles küll, aga ema ei teadnud, et nüüd ma juba teadsin, et ta oli lõpu ringi kirjutanud. "Jane Eyre" oli ema lemmikraamat, kui piibel kõrvale jätta, ja kui ma väga väike olin, luges ta seda mulle lõputult ette. Mina ei osanud siis veel lugeda, aga ma sain aru, kui lehekülgi pöörati. Hiljem, kui ma lugeda oskasin ja uudishimulik olin, otsustasin seda ise lugeda. Omamoodi nostalgilise palverännaku märgiks. Sel kohutaval päeval raamatukogu tagumises nurgas sain ma teada, et Jane ei abiellugi St Johniga, et ta läheb tagasi mister Rochesteri juurde. See oli samamoodi nagu sel päeval, kui ma mängukaarte otsides lapsendamispaberid leidsin. Pärast seda ei ole ma enam kunagi kaarte mänginud ega "Jane Eyre'i" lugenud. (lk 97)
  • Esimene kord, kui Melanie meie kirikusse tuli, ei läinud väga edukalt. Mul oli meelest läinud, et pastor Finch oli oma piirkondlikul tuuril. Ta saabus meie juurde vana Bedfordi bussiga, mille ühele küljele olid maalitud hirmunud nägudega äraneetud ja teisele poole taevane võõrustaja. Tagumistele ustele ja esiosale oli ta roheliste tähtedega kirjutanud: TAEVAS VÕI PÕRGU? VALIK ON SINU. Ta oli oma bussi üle väga uhke ja rääkis neist paljudest imedest, mis bussi sees ja väljas aset olid leidnud. Bussis oli kuus istet, nii et koor sai koos temaga reisida ja jäi veel piisavalt ruumi muusikainstrumentidele ja suurele esmaabikarbile, juhuks kui deemon kellegi põlema süütab.
"Aga mida te leekidega teete?" küsisime meie.
"Kasutan tulekustutit," selgitas pastor.
Me olime äärmiselt vapustatud. (lk 106-107)
  • Kui ma Melanie juurde jõudsin, hakkas pimedaks minema. Sinnajõudmiseks pidin ma läbi kirikuaia lõikama ja mõnikord varastasin ma talle värskete haudade pealt lilli. Tema rõõmustas alati, aga ega ma öelnud ka, kust need tulevad. Melanie küsis, kas ma tahan ööseks jääda, sest ta ema oli ära ja talle ei meeldinud üksi kodus olla. Mina ütlesin, et ma helistan naabritele, ja pärast suurt seletamist jõudsin lõpuks lehtsalati juurest ära kutsutud emaga kokkuleppele. Me lugesime piiblit nagu ikka ja seejärel rääkisime teineteisele, kui rõõmsad me oleme, et Issand meid kokku on viinud. Melanie silitas tükk aega mu pead ja seejärel me kallistasime ja mul oli tunne, nagu ma upuksin. Pärast seda tuli hirm peale, aga ma ei suutnud järele jätta. Miski roomas mu kõhus ringi. Minu sees oli kaheksajalg.
Ja see oli õhtu ja siis oli hommik, teine päev. (lk 113)
  • Aeg kõik haavad parandab. Inimesed unustavad, neil hakkab igav, nad saavad vanaks, nad lähevad ära. Oli kord Inglismaal aeg, mil kõik inimesed olid huvitatud puupaatide ehitamisest ja türklaste vastu seilamisest. Kui see enam huvitav ei olnud, lonkasid järelejäänud talumehed tagasi maale ja järelejäänud aadlikud jäid üksteise vastu vandenõusid hauduma.
Mõistagi ei ole see kogu lugu, aga nii nende lugudega kord juba on - need räägivad sellest, millest me tahame. See on üks võimalus universumit selgitada, see samal ajal selgitamata jättes. See on võimalus kõige elus hoidmiseks, aja sisse mitte pakkimiseks. Iga inimene, kes jutustab loo, teeb seda omamoodi, nagu meeldetuletuseks, et iga inimene näeb asju erinevalt. Mõned inimesed ütlevad, et tõelised asjad on olemas, teised ütlevad, et kõiksugu asju saab tõestada. Mina neid ei usu. Üks on kindel, et see kõik on keeruline, nagu sõlmi täis nöör. Kõik on olemas, kuid algust on keeruline leida ja lõppu ilmvõimatu määrata. Parim, mida inimene teha saab, on kassikangast imetleda ja sinna võib-olla veelgi enam sõlmi põimida. Ajalugu peab olema võrkkiik, milles kiikuda, ja mäng, mida mängida, nii nagu mängivad kassid. Küünista seda, näri seda, sea sõlmi ringi ja magamamineku ajaks on see ikka sõlmilisest nöörist pallike. (lk 117-118)
  • Inimestel pole kunagi olnud probleemi minevikust lahtisaamisega, kui see liiga keeruliseks muutub. Liha põleb, fotod põlevad ja mis asi see mälu üldse on? Nende narride lõputu jahvatamine, kes ei näe unustamise vajadust. Ja kui me minevikust lahti ei saa, võime selle ringi teha. Surnud ei karju. Selleski, mis on surm, on teatud võlu. Surm sisaldab endas kõik imetlusväärsed elu omadused, aga ei ivakestki sest elusate asjadega seonduvast väsitavast segadusest. Nutt ja hala ja vajadus armastuse järele. (lk 118-119)
  • Ma teadsin, et deemonid tulevad inimese sisse, kui kusagil on nõrk koht. Kui minus oligi deemon, oli minu nõrk koht Melanie, aga tema oli ilus ja hea ja armastas mind.
Kas armastus võib tõepoolest deemonile kuuluda?
Millisele deemonile? Pruunile deemonile, kes kõrva juures koristab? Punasele deemonile, kes tantsib nagu tuli? Vesisele deemonile, kes inimesed haigeks teeb? Oranžile deemonile, kes meelitab? Nii nagu kassidel on kirbud, on igal inimesel oma deemon.
"Nad otsivad valest kohast," mõtlesin ma. "Kui nad tahavad minu deemonit kätte saada, peavad nad minu seest otsima."
Mõtlesin William Blake'i peale.
"Kui ma lasen neil oma deemonid ära võtta, pean ära andma selle, mille olen leidnud."
"Seda sa teha ei tohi," lausus hääl mu küünarnuki juures.
Kohvilaual külitas oranž deemon.
"Ma olen hulluks läinud," mõtlesin ma.
"See võib vabalt nii olla," jäi deemon rahulikult nõusse. "Nii et võta sellest, mis võtta annab." (lk 133)
  • Seinad kaitsevad ja seinad piiravad. Seinte olemusse on sisse kirjutatud, et nad peavad langema. Seinte langemine on iseenda kiitmisse keskendumise tagajärg. (lk 138)
  • Nagu ikka, pidime osalema raekoja juures hällistseenis ja paganate puu alla jõululaule laulma kogunema. See tähendas korrapäraseid harjutustunde Päästearmeega, mis oli alati problemaatiline, sest meie tamburiinimängijad lõid tihti rütmist mööda. Sel aastal küsis nende kindral, kas me ei tahaks ainult laulmisega piirduda.
"Öeldud on, et tehtagu rõõmsat lärmi," tuletas May talle meelde.
Kui kindral söandas soovitada seda psalmi pisut vähem sõna sõnalt võtta, lõi mäss valla. Kõigepealt oli see ketserlus. Seejärel ebaviisakus. Seejärel tähendas see juba lahkarvamusi meie koguduses. Mõned meist nägid selles iva, teised olid üdini solvunud. Me vaidlesime, kuni tee ja küpsised uuesti meieni jõudsid, siis langetas kindral otsuse. Kõik, kes tahavad tamburiini mängida, võivad teha seda oma kirikus, aga mitte tema harjutustundides ja jõululaulude laulmise ajal. (lk 144-145)
  • Olin juba peaaegu magama jäänud, kui pastor uksele ilmus, ema tagaplaanil heljumas. Pastor hoidis end minust piisavalt kaugele, nagu oleks mul mõni nakkushaigus. Panin pea padja alla, sest midagi muud ei osanud ma ka teha. Pastor kahmas padja ära ja selgitas mulle nii vaikselt, kui oskas, et ma olen saatana ohvriks langenud. Et ma olin vaevatud ja rõhutud, et ma olin kogudust alt vedanud. "Deemon," teatas ta väga aeglaselt, "on seitsmekordse jõuga tagasi tulnud."
Ema karjatas korraks ja vihastas uuesti. See oli minu enda süü. Minu enda perverssus. Nad hakkasid omavahel vaidlema, kas ma olin õnnetu ohver või jumalavallatu inimene. Ma kuulasin mõnda aega, kumbki neist polnud eriti usutav, ja pealegi olid just aknalauale seitse küpset apelsini kukkunud.
"Võtke apelsini," pakkusin mina vestluse jätkuks. Mõlemad vahtisid mind, nagu oleksin ma peast segi. "Need on seal." Näitasin akna poole.
"Ta jampsib," ütles ema uskumatult. (Ta vihkas hulle inimesi.)
"See on tema isand, kes kõneleb," vastas pastor surmtõsiselt.
"Ära tee temast välja, ma viin selle asja kirikukogu ette, see on minu jaoks liiga raske. Hoia tal silm peal, aga luba tal kirikus käia." (lk 160)
  • Neil päevil oli võlujõud väga oluline ja territoorium ei olnud midagi muud kui laiendus kriidiringile, mille sa enda ümber joonistasid, et end loodusjõudude ja muu sarnase eest kaitsta. Nüüdseks on see moest läinud, millest on kahju, sest ohu korral on palju parem istuda kriidiringis kui gaasiahjus. Muidugi naeraksid inimesed sinu üle, aga inimesed naeravad igasugu asjade üle, nii et pole mõtet seda isiklikult võtta. Miks see töötab? Aga sellepärast, et isikliku ruumi põhimõte ei muutu kunagi, kaitsed sa ennast siis loodusjõudude või kellegi halva tuju eest. See on jõuväli inimese enda ümber ja niikaua, kuni inimese ettekujutusvõime on nõrk, on hea, kui miski käega katsutav seda meelde tuletab. (lk 169)
  • Enda ümbrust ei ole võimalik enne kontrollida, kui sa ei suuda kontrollida oma hingamisruumi. Midagi ei ole võimalik muuta, enne kui sa ei mõista muudetava asja olemust. Loomulikult saavad inimesed viga ja teisenevad, aga see tuleb nõrgaks jäänud väest, ja katse muuta midagi, millest sa aru ei saa, on puhas kurjuse väljendus. (lk 170)
  • Ma mõtlen kogu aeg tagasiminemise peale. Kui Loti naine üle õla vaatas, muutus ta soolasambaks. Sambad hoiavad asju üleval ja sool hoiab asju puhtana, aga iseenda kaotamise puhul pole see just suur lohutus. Inimesed lähevad tagasi, aga nad ei jää ellu, sest kaks reaalsust nõuavad neid ühekorraga. Sellised asjad on liig. Inimene võib oma südame kas sisse soolata või tappa või kahe reaalsuse vahel valida. Selles on väga palju valu. Mõned inimesed arvavad, et nad võivad oma koogi alles hoida ja selle nahka pista. Kook läheb hallitama ja nad lämbuvad allesjäänu kätte. Pika aja järel tagasi minemine ajab inimese hulluks, sest neile, kelle sa maha jätsid, ei meeldi mõelda, et sa oled muutunud, ja nad kohtlevad sind samamoodi nagu ennegi, süüdistavad sind ükskõiksuses, samas kui sina oled lihtsalt teistsugune. (lk 189-190)
  • Kui deemonid on sinu sees, rändavad nad koos sinuga.
Kõik peavad omaenda olukorda kõige traagilisemaks. Mina pole mingi erand. (lk 191)
  • See ei ole üks ega teine asi, mis hulluseni viib, vaid maailmaruum, mis jääb nende vahele. (lk 192)
  • Ma tunnen jumalast puudust, ma tunnen puudust kellestki, kes oleks täiesti truu. Ma ei arva ikka veel, et see oli jumal, kes mu reetis. Jumala teenrid küll, jah, aga teenijad on loomu poolest reetlikud. Ma tunnen puudust jumalast, kes oli mu sõber. Ma ei tea sedagi, kas jumal on olemas, aga ma tean, et kui jumal on inimese emotsionaalne rollimudel, tõusevad väga üksikud inimsuhted sellega samale pulgale. (lk 200)
  • Nimetamine on keeruline aeganõudev tegevus, see hõlmab põhiolemust ja tähendab väge. Ent kes on see, kes sind metsikutel öödel koju saab kutsuda? Ainult see, kes teab sinu nime. (lk 200)
  • Ei ole valikut, mis ei tähendaks kaotust. (lk 202)

Välislingid[muuda]