Armulaud
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Alphonse Allais, "Aneemiliste noorte tüdrukute esimene armulaud lumisel ajal", 1883 (trükis avaldatud 1897).
Piibel[muuda]
- Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: "Võtke, sööge, see on minu ihu!"
- 27 Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: "Jooge kõik selle seest,
- 28 sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
- Matteuse evangeelium 26:26-28
Proosa[muuda]
- Kui see [armulauamüsteerium] ongi tegelikkus ja kõik muu siin ilmas ainult võtab oma tegelikkuse sellelt tegelikkuselt - siis on loomulikult kogu elu, mis on sellega sidemed katkestanud, ainult sumpamine tihnikus ja udus, ja kõik need väärtused, mida inimene taga ajab, on reaalselt ainult tühipaljas eimiski, nagu toit maa-aluste kaussides...
- Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 227
- "Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub," ütles Andres, kui üleaedne uksest väljas oli.
- "Heast südamest ehk," arvas Krõõt.
- "Ennem purjus peast," vaidles Andres vastu.
- "Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda," ütles Mari.
- "Siis tal peab midagi ees olema," arvas nüüd Andres.
- Ja oligi. Sest järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere Krõõt oma Andresele ütles:
- "Teisepere omad lähevad vist lauale."
- "Seda ta siis siin ehk leppimas käiski," arvas Andres.
- "Ega hullu tea," imestas Krõõt.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 11. peatükk
- "Need on Maarja meekoogid. Koogid taeva kuninganna jaoks," ütles August.
- Ta võttis ühe koogi kätte ja, murendanud sealt tüki, hoidis seda Mabelee ees, kes ringis tema kõrval seisis. August ütles: "See on õndsa ema keha." Mabelee sulges silmad ja avas suu ning August asetas koogi talle keele peale.
- Kui Mabelee oli selle alla neelanud, tegi ta sama, mida August oli teinud - näpistas koogist tüki ja andis selle ringis järgmisele inimesele, kes juhtus olema Neil. Mabeleel, kes ei oleks ka tikk-kontsadel viit jalga pikk olnud, oleks tema suuni ulatumiseks treppredelit tarvis läinud. Neil kummardas alla ja ajas suu lahti. "See on ema keha," ütles Mabelee ja pistis tüki sinna sisse.
- Ma ei teadnud katoliku kirikust tõesti mitte kui midagi, aga miskipärast olin kindel, et paavst oleks pikali kukkunud, kui oleks seda näinud. Vend Gerald aga mitte. Tema ei oleks minestamisele aega raisanud, vaid hakanud kohe vaimude väljaajamist korraldama.
- Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu". Tõlkinud Johanna Ross, 2008, lk 215
- [Ewa] Usk lahkus minust ühe päevaga - mind ei lastud esimesele armulauale. Mul ei olnud valget kleiti. Kui ema tuli varjupaika minuga kokku saama, anusin teda osta mulle see õnnetu kleit - ta keeldus järsult. Preester aga ei lubanud mul tavalise kleidiga armulauale tulla.
- Nunnad armastasid mind, ja oleksid mõistagi mulle kleidi hankinud, kuid mul oli piinlik neilt paluda. Mul oli häbi. Seda seetõttu, et olen uhke.
- Kõik tüdrukud said armulauasakramendi osaliseks. Mina aga mitte. Ja ma lahkusin, aga mu Jumal ja usk jäid kirikusse maha.
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 61-62
- Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
- Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014
- Euharistias leiab kogu loodu oma suurima ülenduse.
- Franciscus, "Ole kiidetud. Laudato si.", (paragrahv 236). Tõlkinud Helve Trumann, Gallus 2018
Luule[muuda]
Õhtusöömaaja
jumalik tähendus
on mõistatus maistele meeltele;
aga kes iganes
kuumilt armastatud huulilt
elu hingust on joonud,
kellel püha lõõm
väreleva voona on sulatanud südame,
kelle silmad on avanenud
taeva põhjatut
sügavikku mõõtma,
saab söönuks tema ihust
ja joonuks tema verest
igavesti.
- Novalis, "Hümn", tlk Ain Kaalep, Akadeemia 10/1997, lk 2085