Kalevipoeg (tegelane)

Oskar Kallis, "Kalevipoeg lauakoormaga" (1914).

See artikkel räägib tegelasest, eepose kohta loe artiklist Kalevipoeg.

Kalevipoeg on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt Eesti rahvaluuleaineil Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" peategelane, ebaintelligentne ja vägivaldne hiid, kelle vanemad olid Kalev ja Linda. Hiljem on Kalevipoeg esinenud tegelasena paljudes kirjandus- ja lavateostes, vähemal määral filmides.

Tema kohta

• "Missugused need meie jumalad siis olid?" küsis Muna Ott. "Ja kuhu nad kadusid?"

"Eks Kalevipoeg oli ju jumal!" arvas Ints. "Suur ja vägev jumal. Kristus lõi ta maha. No selja tagant muidugi, ega ta muidu poleks jaksanud."

"Selja tagant on kõige parem vikatiga virutada,” õpetas Ott. "Säuh ja pea lendab! Aga mis sellesse Kalevipoega puutub, mis mina olen näinud tema sääreluud, mis öösiti ühel ristteel ulgus ja roheliselt helendas."

"Fuih, kui jõle!" arvas Luise.

"Ei seda sitta polnud mõtet karta!" ütles Ott. "Tuli julgesti pihku kahmata ja lasta sääreluul end juhtida. Ta viis su alati kõige otsemat teed rahapaja juurde!"

• Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 171-172

• Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014