"Ei, peris tõesti... Ei, mis ma'nd tühja ikke ehmatasin, aga nii... tont seda teab, justkui koolis oleks jälle olnd. Ma nägin teda roojast, seda Julk-Jüri, uneski tihti, kui Venemaal olin. Tihtipeale oli justkui katekismuse tund ja alati oli see põrguhäda, et ma ühtegi ülesantud salmi et teadnud. Küll mõtlesin välja kõiksugu konksusid ja peitsin end teiste selja taha ja tegin enese veikseks ja... aga ta leidis mu alati üles ja oli mul kannul nagu luupainaja." (lk 91)
