Mine sisu juurde

Unenägu

Allikas: Vikitsitaadid
Nicolas Dipre, "Jaakobi unenägu" (u 1500)
Antonio de Pereda, "Rüütli unenägu" (1655)
Franz ja Johannes Riepenhausen, "Raffaeli unenägu" (1821)
Moritz Stifter (1857-1905), "Unenäo allegooria", s.d.
Joan Brull, "Unenägu" (u 1905)
Márta Ilyés (1954-2008), "Unenägija", s.d.

Unenägu on film, mis jookseb silmadetaguses kinos.


Proosa

[muuda]
  • 24. Unenägudel ei ole jumalikku loomust ega ettekuulutavat väge, vaid need sünnivad kujutluspiltide mõjust.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • D'Artagnan magas veel ja nägi unes, et taevasse tõusis kollane pilv, millest hakkas sadama kullavihma, tema, d'Artagnan, aga hoidis oma kübarat vihmaveetoru all.
Ent Porthos nägi und, nagu oleks tema tõllauks olnud liiga kitsas, et mahutada kõiki vappe, mis ta sinna maalida laskis.
Kella seitsme ajal äratas neid livreeta toapoiss, kes tõi d'Artagnanile kirja.
"Kellelt?" küsis gaskoonlane.
"Kuninganna käest," vastas teener.



  • Aga aeg muutus.
See algas pääle sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juurde jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.
Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.
Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linna- ega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.


  • Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omapoolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni — see oli ikka mingi väga segane asi.




  • Nägin öösel unes, et olin abiellumas ja sisustasin oma uut korterit. Magamistoas oli viis voodit - ja ühes teki peal puhas valge liiv. Mu tulevane naine - täiesti tundmatu - ütles, et ta oli ostnud 40 krokodilli! Mis veel see võib tähendada?


  • See pole kiirustamine, mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga jalad on nagu maa külge aheldatud.


  • Ühel öösel nägin unes, et teretasin koduvana valesti tõstetud sabaga, see seisis mul nimelt seitsmekümne kraadi all. Jutustasin koduvanale oma toredast unenäost ning küsisin, kas see teda pahandab.
"Unenäod on rumalus," ütles koduvana.
"On see kindel?" küsisin mina. "Võib-olla on just see muumitroll, keda ma unes nägin, see õige, ja see, kes praegu siin seisab, lihtsalt teie unenägu, tädi?"
"Kahjuks mitte! Sa oled olemas!" lausus kõduvana väsinult. "Ma lihtsalt ei jaksa enam sinuga tegelda. Sa paned mu pea valutama! Mis sinust küll saab selles koduvanavallatus maailmas!"


  • [Melki Adso:] "Mis selles unenäos siis nii väga oli, et see teile nii suurt huvi pakub? Sel ei olnud mingit mõtet, nagu ei ole mõtet teistelgi unenägudel."
[William:] "Siiski, aga see oli üks teine mõte, nagu kõikide unenägude ja nägemuste puhul. Seda tuleb võtta nagu allegooriat või anagoogi..."
"Nagu raamatuidki?"
"Jah, unenägu on raamat ja paljud raamatud ei ole muud kui unenäod."
  • Umberto Eco, "Roosi nimi", tlk Merike Pau, 1997, lk 443


  • Oli kevad, maapinnal oli ikka veel lumekribalaid, ja mina hakkasin abielluma. Mu kleit oli lumivalge ja mul oli kuldne kroon peas. Kui ma vahekäiku pidi altari poole kõndisin, muutus kroon aina raskemaks ja raskemaks ja kleidiga oli aina keerulisem ja keerulisem kõndida. Ma mõtlesin, et kõik inimesed näitavad näpuga minu peale, aga keegi ei pannud tähele.
Kuidagimoodi jõudsin altarini. Preester oli väga paks ja paisus aina suuremaks nagu mullinäts. Viimaks saabus see tähtis hetk: "Peigmees võib pruuti suudelda." Mu värske abikaasa keeras näo minu poole ja edasi oli võimalusi mitu: mõnikord oli ta pime, mõnikord siga, mõnikord minu ema, mõnikord postkontori mees, ja ükskord ka lihtsalt ülikond, mille sees oli tühjus. Rääkisin sellest emale ja tema ütles, et see oli sellepärast nii, et ma sõin õhtul sardiine.
Järgmisel õhtul sõin vorsti, aga nägin ikka sama unenägu.


  • Unenägu ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et vanaema on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie elu, kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse minevikku, ja tema kamm ei kiiranud inimkäe soojust rohkem kui Trooja Helena oma. (lk 41)
  • Nähtumus ilmub heledatele ja lihkuvatele pindadele, nagu näiteks mälu ja unenäod. (lk 121)
  • Mida muud on lõppeks mõte, mida muud on unenägemine, kui mitte ujumine ja vool ja kujutluspildid, mis näivad elavad. (lk 149-150)
  • Ma pole kunagi mõtlemisel ja unenägemisel selget vahet teinud. Ma tean, et mu elu oleks sootuks teistsugune, kui oleksin kunagi suutnud öelda: seda tajusin oma meeltega, aga toda vaid kujutasin ette. Ma üritan teile sulatõtt rääkida. (lk 196-197)



  • Maie ei saanud enam ennast ööst kätte. Ta oli kadunud erinevate pimeduste vahele — imelik, et ka pimedused erinesid varjunditelt nagu rohelised puud — ja teadmine, et ta peab sealt välja sumama nagu padrikust või soost, oli äkki teisejärguline. Ta pigem tahtiski jääda hetkeliste unenägude keskele. Nendes oli ähmane valguskiir ja liikumine, milles hoog oli küll talitsetud, aga mis võimaldas siiski seguneda võõraste eludega nagu omaga. (lk 8)
  • Tavaliselt ei teadnud Maie midagi oma mehe unenägudest. Neil polnud kombeks teineteisele oma öiseid unepilte tutvustada. Abielu alguses oli Iigo küll üritanud rääkida mõnd seikluslikuma iseloomuga unenägu, kuid Maie armastas silmavalgeid pilduvat Iigot rohkem, kui toda unesse rändavat, ja iga kord, kui Iigo alustas uneseiklust, sasis Maie ta juukseid juuksed olid Iigol natuke harjas ning erutasid Maie peopesa, nii et ta kohe tahtis Iigot sasida — ja Iigo jättis jutustamise katki. (lk 12)
  • Maie tahtis magada. Ainult magada, kas või koos rabelevate ja rabedate unenägudega, kuid uni ei läinud Iigo poolele. Just nagu kahele poleks jätkunud und. (lk 14)
  • Varsti pärast pulmi ütles Iigo talle ühel hommikul: tead, ma nägin unes, et sõin torti. Maie veel imestas, et üks mees niisugusest tühisest asjast räägib. Ta nagu polekski sattunud uude keskkonda, vaid jäänud endist viisi agulisse, kus ema ja vanaema vahetasid unenägusid. Nende omad olid küll seoses ennetega, aga mõnu, kuidas nad teineteisele oma ööpildid teatavaks tegid, oli sarnane Iigoga. Maie vaatas hämmastunult Iigole ja naeris vastu: mina sõin ka. Ainult enne sai tort otsa, kui taldrik minuni jõudis. Iigo oli ta ümbert kinni võtnud, ikka nende samade kätega, millel oli Maie suhtes raviv toime, ja naisele naljatades ette heitnud: miks sa siis kärme ei olnud? Ja Maie oli tunnistanud süüdlaslikult: ühel taldrikul oli hammustatud tükk ja ma sõin selle salaja ära. Nii et abielu algul olid olnud neil ühised unenäod — ja ikkagi hammustas Maie keti katki. Nagu loom naksab oma saba, et lõksust pääseda. (lk 14)


  • Mälestused on nagu unenäod, mille kooslus on ebaloomulik ja kus sa viibid vales ajas ja vales kohas, ning alles ärkamine toob maa peale tagasi.


  • "Ma nägin huvitavat und!" jutustas Jakobson ise kangesti elevil olles. "Ma panen selle kohe oma raamatusse kirja."
Ta haaras kahe käega pliiatsi ja kirjutas valjusti veerides:
"Vaskuss roomas Vanataadi juurde. Ööbik, reo, oli juba seal!"


  • Lapsena nägi ta unes, et seisab mingi kiriku ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See unenägu oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat.
Kiriku ümber asus park, sama väike kui tegelikkuseski, üldsegi mitte nii suur, et säherdune ehitis sinna ära mahuks. Unenäos pani üks hääl teda end süüdlasena tundma, kui ta enam käia ei suutnud ja seisma jäi:
"Sa ütled, et oled püüdnud nii hästi kui suudad, aga sa oleksid suutnud edasi minna. Sa suudad alati edasi minna! Jaksad küll!"
Kusagil siin ärkas ta tavaliselt üles.


  • Üksik valge merelind hõljub läbi Beckomberga vaimuhaigla Meeste Maja koridoride. Ta on suur ja helendav ning unenäos jooksen talle järele, et ta kinni püüda, aga enne kui temani jõuan, lendab ta läbi katkise akna välja ja kaob öösse.

Luule

[muuda]

Teist saagu taas figuurid unenäos
   või maskilaadsed kujud vaasi peal.


Unenägude parv
seegab Nekropolis


On tiine hirmust sellel’ järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
Või surnud öös mind jälgib hommikuni
Tumm kordnik, vibutades kummikeppi.


Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.
/---/
Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.

  • Karl Ristikivi, Fragmente "Keelatud territooriumist" II kogus "Inimese teekond" (1990), lk 50


Näo katan kätega, ei kattu päris.
Käepinnad on mul väiksemad kui nägu.
Mu käed on külmad. Pea on palju kuumem.
Teen silmad lahti, vaatan unenägu.

  • Juhan Viiding, "* Näo katan kätega, ei kattu päris", rmt: * Juhan Viiding, "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 445


üks mu meeltesse vajutab marju
ja unenäo sisse kaob kuu
jättes järele mitu varju
nii suurt nagu pihlakapuu

  • Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36


Ma tean, et esimeses vagunis näeb tsirkuseelevant und,
kuidas kimab üherattalisel mööda savanni,
järgmises osaleb minu ema teetseremoonial
väljamõeldud maa kassinäolise imperaatori juures
ja kardab endale peale ajada.

  • Liepa Rūce, "* Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 195


Draama

[muuda]

[Segismundo:]
Mis on elu?
Eks narrimäng vaid. Mis on elu?
Eks lumm ja hägu,
vari ja meelepett,
ja napp on ülim hüve,
sest kogu elu on vaid unenägu,
ja unenäod on unenäod ka ise.


[Prospero]:
Me lustil on nüüd lõpp. Me näitlejad,
nii nagu öeldud, olid vaimud, kes
nüüd õhku hajusid kui hõre õhk;
ja nagu selle lumma kehatus,
nii pilvekõrgu tornid, uhked lossid
ja templid ning see hiiglakera ise
ja kõik, mis on ta pärand, lostub kord
ja hajub kui see lumm, nii et ei jää
tast vinetki. Me tehtud oleme
sestsamast ainest, millest unenäod:
me väikest elu piirab uni...


  • LEENA: Sina, Kai, ära naera, kaardid näitavad inimesele kõik ette. Paremini veel kui unenäod. Kui meil siin see kolhoosi asutamine oli, siis ma panin kaarte. Tulid välja risti üheksa, padaäss ja risti kümme. Ja läkski kõik täide.
KAI: Mis need kaardid siis tähendasid?
LEENA: Kas sa siis aru ei saa? Pada oli kahe risti vahel. Ja näe, nüüd polegi midagi patta panna, kogu aja üks rist ja viletsus. (lk 79-80)
  • Mai Talvest, "Varrud", rmt: Mai Talvest, "Näidendeid", 1969


  • NOOBEL: Sinu unenäod, kallis Aadam, mind ei huvita.
JANUNE: Sa ei usu unenägusid?
NOOBEL: Kui ise näen, siis usun. Ja mina nägin täna öösel, et sa andsid mulle suure pataka raha ja ütlesid: "Võta, see on sinu oma, ja kui vähe on, annan juurde, sinu jaoks pole mul millestki kahju."
JANUNE: Lihtsalt sigadus - niisuguseid unenägusid vahtida. (lk 294)
  • Mai Talvest, "Seltsimees Telefon", rmt: Mai Talvest, "Näidendeid", 1969


Vanasõnad

[muuda]
  • Hea on uneski hea.
  • Kuked puule, laisad tööle, usinad und nägema.
  • Ükski rebane unes kana kinni ei võta.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Unenägu&oldid=122751"