Mine sisu juurde

Köögivili

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Köögiviljad)
Maria Klass-Kazanowska, "Köögiviljad põllul" (1892)
Fanny Carlini, "Veneetsia köögiviljamüüja" (19.-20. saj vahetus)

Proosa[muuda]


  • "Sa pead otsuseid langetama," ei olnud major Danby temaga nõus. "Inimene ei saa ju elada nagu köögivili."
"Miks mitte?"
Major Danby pilku ilmus kauge ja soe kuma. "Kindlasti on mõnus elada nagu köögivili," nõustus ta igatsevalt.
"See on kehv elu,” vastas Yossarian.
"Ei, kindlasti on väga meeldiv pääseda kõigist kahtlustest ja survest," kinnitas major Danby. "Mul on tunne, et mulle meeldiks elada nagu köögivili ja tähtsaid otsuseid mitte langetada."
"Mis sorti köögivili, Danby?"
"Kurk või porgand."
"Mis sorti kurk? Hea või halb?"
"Oh, hea muidugi."
"Nad lõikaksid su parimal eluhetkel väädi otsast maha ja lõiguksid salati sisse."
Major Danby vajus näost ära. "Siis pigem halb."
"Nad laseksid sul mädaneda ja kasutaksid sind kompostina, et head saaksid kasvada."
"Siis ma pigem ei taha elada nagu köögivili," ütles major Danby kurvalt ja löödult.


  • "Eestseisja," mõtles vana daam, "see kõlab nii tuttavlikult. Ma olen kindlasti siin varem olnud."
"Tänan, armuline proua," ütles ta. "Ma olen teile väga tänulik. Te ütlete, et see on klooster. Ma tellisin just tuppa pudeli šampanjat. Ma loodan, et ma ei riku kodukorda."
"Hoopiski mitte. Me oleme oma veinikeldri üle uhked, samuti oma suurepäraste köögiviljade üle, rääkimata kuulsast linast, mida ise töötleme ja millest me kuninglikke pruudilinu koome. Me ei ole maailmast millegi poolest ära lõigatud."
Nende sõnade juures tundis vana daam, kuidas helihark tema südames lõi helisema toonil, mis meenutas millegi suurejoonelise järelkõla. (lk 6)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Ta muidugi armastas Sybilit hulluseni, aga ta oli paratamatult märganud, kuidas viimasel ajal tema peekoni, lehtsalati ja tomatiga võileib ei olnud enam, nagu see oli traditsiooniliselt olnud, peekoni, tomati ja salatiga võileib, vaid sellest oli saanud salati, tomati ja peekoniga võileib. Muidugi oli see kõik tervislikkuse pärast. See oli vandenõu. Miks pole avastatud ühtegi köögivilja, mis oleks tervisele kahjulik, ah? Ja mille poolest sibulakaste nii kahjulik on? Seal on ju sibulad sees? Need panevad ju peeretama? Need on ju tervislikud? Vimes oli kindel, et on seda kusagilt lugenud. (lk 10-11)
  • "Kindlasti te murrate nüüd pead, miks me pidime kõik need kotid kaasa võtma?"
[---] Vimes pöördus jälle preili Beedle'i poole ja ütles: "Noh, see on lihtsalt oletus, aga siin on näha palju jäneseluid ja ma olen kuulnud, et ainult jäneselihast toitudes võib ära surra, kuigi ma ei tea, miks see nii on."
Preili Beedle lõi särama. "Teate, komandör Vimes, te tõusite just praegu minu silmis! Jah, jäneseliha on olnud härjapõlvlaste nuhtluseks! Nagu ma aru saan, ei leidu jäneselihas üht hädavajalikku toitainet ja keha jääb sellest ilma, kui midagi juurde ei sööda. Abi on peaaegu igasugusest rohelisest kraamist, aga meeshärjapõlvlased arvavad, et õige söök on ikka jänes kepi otsas." Preili Beedle ohkas. "Päkapikud teavad seda ja on hea toidu osas täiesti fanaatilised, nagu peaks olema igaüks, kes on palju aega maa all. Härjapõlvlastele pole aga keegi vaevunud rääkima ja ega nad ei kuulaks niikuinii, seepärast ongi nende osaks halb tervis ja enneaegne surm. Mõned jäävad muidugi ellu, peamiselt need, kes eelistavad rotiliha või söövad ära terve jänese, mitte ainult need osad, mis on kõigile arusaadavalt söödavad, ellu jäävad ka need, kes lihtsalt söövad köögivilju." (lk 175)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel