Mine sisu juurde

Helihark

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • "Eestseisja," mõtles vana daam, "see kõlab nii tuttavlikult. Ma olen kindlasti siin varem olnud."
"Tänan, armuline proua," ütles ta. "Ma olen teile väga tänulik. Te ütlete, et see on klooster. Ma tellisin just tuppa pudeli šampanjat. Ma loodan, et ma ei riku kodukorda."
"Hoopiski mitte. Me oleme oma veinikeldri üle uhked, samuti oma suurepäraste köögiviljade üle, rääkimata kuulsast linast, mida ise töötleme ja millest me kuninglikke pruudilinu koome. Me ei ole maailmast millegi poolest ära lõigatud."
Nende sõnade juures tundis vana daam, kuidas helihark tema südames lõi helisema toonil, mis meenutas millegi suurejoonelise järelkõla.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 6


  • Roostikus oli üks luik suremas. Või pidi hakkama surema. Kuid oli juhtunud ettenägematu tõrge.
Surm istus kaldale maha.
KUULE NÜÜD, ütles ta, MA TEAN, KUIDAS SEE ASI KÄIMA PEAKS. LUIGED LAULAVAD AINULT ÜHE LAULU, IMEKAUNI, VAHETULT ENNE OMA SURMA. SEALT TULEBKI SÕNA "LUIGELAUL". SEE ON VÄGA LIIGUTAV. KUULE, PROOVIME ÕIGE UUESTI...
Ta tõmbas oma rüü varjukatest sügavustest välja helihargi ja kõlksas sellega vastu vikatitera.
SIIN ON SULLE LA...
"Mm-km," tegi luik ja raputas pead.

Luule[muuda]

laps rääkis müüril
           seistes kindlalt jalul
mu kõrvakäigus sibas helihark
kui loojus kuu kõik oli nagu alul
needsamad puud see mereäärne park


kurttummad isaslinnud
vihkavad viiulivõtmeid ja kammertoone
nad sunnivad heliharke
aina uusi helisid
välja hauduma

  • Andres Ehin, "* kurttummad isaslinnud" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 56