Enel Melberg

Enel Melberg.

Enel Melberg (neiuna Enel Savioja; sündinud 21. septembril 1943 Tallinnas) on rootsieesti kirjanik ja tõlkija.

"Üheteistkümnes päev"

Tsitaadid väljandest: Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998.

• Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist. Valu ta enam ei tundnud. Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas nagu Metuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, see kloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, mida mälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...

Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endasse piirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujuline pragu. (lk 5, algus)

• "Eestseisja," mõtles vana daam, "see kõlab nii tuttavlikult. Ma olen kindlasti siin varem olnud."

"Tänan, armuline proua," ütles ta. "Ma olen teile väga tänulik. Te ütlete, et see on klooster. Ma tellisin just tuppa pudeli šampanjat. Ma loodan, et ma ei riku kodukorda."

"Hoopiski mitte. Me oleme oma veinikeldri üle uhked, samuti oma suurepäraste köögiviljade üle, rääkimata kuulsast linast, mida ise töötleme ja millest me kuninglikke pruudilinu koome. Me ei ole maailmast millegi poolest ära lõigatud."

Nende sõnade juures tundis vana daam, kuidas helihark tema südames lõi helisema toonil, mis meenutas millegi suurejoonelise järelkõla. (lk 6)

• "Väga meeldiv. Ma olen teist kuulnud. Teie nimi on tõesti veider. Räägib endale vastu. Kas te teate, muide, et on olemas näidend pealkirjaga "Who's afraid of Virginia Woolf?""

"Väga veider! Jah, ma olen sellest kuulnud. Sel pole minuga midagi tegemist. Aga kas teie ei ole mitte proua Blixen?"

Vana daam parandas teda pahaselt.

"Paruness Blixen, kui ma tohin paluda. Või Isak Dinesen, kui te eelistate kirjanikunime."

Proua Woolf ei suutnud loobuda mõnust omakorda vana upsakat harakat pisut torgata:

"Kas teate, et teie elust on film tehtud?" tuletas ta meelde. "Seda näidati täissaalidele ja see sai hulga "Oscareid". See on teatud vulgaarne auhind, mida jagatakse ameerika pööbli kriteeriumide põhjal."

"Ärge rääkige sellest," ütles paruness. "Ma tean, ma tean. Nad on minu Aafrika ära labastanud ja sellest klantspilte teinud." (lk 8)

• Just nagu selleks, et tema viimaseid sõnu rõhutada, ulgus jälle terrassi kohal tormituul. See undas õõnsalt ja visalt tõusvas joones, kulmineerudes talutavuse piiril, et siis järsku katkeda, nagu oleks pillikeel kääridega läbi lõigatud, jättes endast maha õudse tühjuse, mis mõjus kokkukogunenud naistele masendavalt. (lk 11)

• Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.

"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"

"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.

Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.

"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."

"Charlotte Bronte," esitles end esimene.

"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!" (lk 12)

• "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.

Äkki ütles Emily:

"Kas näete seal all nõmme? Ja haudu?"

"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."

"Meie aed oli kalmistu, meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.

"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui Vihurimäe." (lk 12)

• Karen pöördus tema poole:

"Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?"

Kõhklemata vastas Vita:

"Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas viljapuude ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult valged lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid jalutuskäigule Eedeni aeda."

"Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia.

"Jah, me tantsiksime alasti viljapuude all!" ütles Vita.

"Jube!" võdistas Virginia õlgu.

Kord jõudis tema kätte ja paruness küsis, kuhu tema neid viiks. Virginia mõtles järele.

"Võib-olla jäätunud Thames'ile kärekülmal talvepäeval. Nii külmal, et teekäijad külmuvad raidkujudeks ja murenevad tuhkjaks lumeks. Ma viiksin teid soojendavale uisuretkele üle laulva jää, puhuksin teile oma aurava hingeõhuga elu sisse ja paneksin teie põsed punetama nagu õunad." (lk 13)

• Victoria hüüatas:

"Kui ilus! Aga mina eelistan päikest ja lõunamaad. Mitte supelrandu ja loodrielu, mis pole kellegi elu. Vaid kohvikuid, elavat vestlust, loengusaale, tulvil hardust suurte mõtlejate ees, teatreid, kontsertsaale. Nii kaugele kui võimalik Skåne savistest põldudest. Pole midagi hirmsamat kui porihall Skåne tasandik udusel kevadtalvisel päeval, see lõputu, laiutav troostitus!" (lk 13)

• [Virginia Woolf:] "Alates viimasest Lõunapoolusele suundunud ekspeditsioonist seisis aeg tema jaoks paigal. Õigupoolest ta jäigi sinna lumistele avarustele. Jäised tuuled ja polaarööde uduvood pühkisid läbil tema vananeva pea ja seal, kus oleksid pidanud olema kohtumisi paigad perekonna ja sõpradega, olid ainult valged laigud. Lastes ja lastelastes, kes tema ümber sagisid, nägi ta ainult oma seikluslugude kuulajaid. Usalduslik suhe oli tal vaid Nanseni, Andrée, Scotti ja Pieryga, kelle päevikuid ta luges ja kelle mõtted talle omadena tundusid. Koos nendega kandus ta jälle jäämerele, avarustesse, kus oli toimunud tema enda suur kahevõitlus loodusega, Lõunarist pea kohal ja mehemeele käsud südames. Kui ümberringi möllas ülemaailmne tulekahju, oli tema kaugel eemal, valevas pakases, ning teda ei puudutanud ei tapatalgud, pommirünnakud ega põlevad linnad. Tema elas endiselt isiklike kangelastegude ajastus." (lk 14)
  • "Piery" p.o Peary (Robert Edwin Peary, USA Arktika-uurija).

• [Virginia Woolf:] "Ta oli üks väheseid, kes jäi ellu ekspeditsioonidel, neil sajandivahetuse meheliku tahte ja vallutushimu äärmuslikel ettevõtmistel. Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.

"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.

Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks." (lk 14-16)

• "Just nii," ütles Emily otsekui iseendale, teistest välja tegemata. "Just nii külm ja üleolev on hea Isa, Looduse isand, ja meie oleme tema hüljatud lapsed."

"Emily!" ütles Anne vaikselt, aga tungivalt. "Kuidas sa võid nii öelda? Kuidas sa võid nii mõelda? Meie Isa ei saa ometi meid vihata?"

"Saab küll, ja ka meie vihkame teda," tuli nobe vastus. (lk 16)

• "Kas me ei võiks tulla tagasi tsivilisatsiooni keskele?" jätkas Victoria. "Ma olen alati tahtnud Inglismaad näha!"

Virginia selitas oma pilku ja pöördus tema poole.

"Inglismaa," ütles ta, "good old England. Kus tänapäeval võib naine peaministriks saada ja käituda nagu tõeline mees. Aga ma tahaksin teada, kas ükski naiskirjanik on saanud seal oma toa ja suudab oma tööst ära elada?" (lk 17)

• [Karen Blixen:] "[K]usagil Portugalis asus mäe otsas karmeliitide nunnaklooster, kus kasvatati kõige peenemat lina, mida kunagi on nähtud. Kui õitseaeg oli käes, sinetas terve mägi, nagu oleks ta otse taevasse tõusnud ja sellega üheks saanud. Nunnad olid oma lina tõttu kuulsad ja valmistasid sellest nii oivalist riiet, et neile sai osaks au kududa kuninglikke pruudilinu. Aga vähe sellest — kui kuninglikud pulmad olid peetud, toodi linad kloostrisse tagasi ja vereplekilised linad riputati ühes galeriis üles," lõpetas Karen võidukalt. [---]

"Vaadake, mustriliste linade tagasisaamine kuulus kloostri privileegide hulka. Igast sellisest pruudilinast riputati keskmine tükk raamituna galerii seinale, nimesilt all. Kuninglikust soost naised käisid kloostris palverännakul, seisid sügavas mõttes nende maalide ees ja lugesid sealt ühe loo teise järel. Aga ühe pildi ette kogunes kõige rohkem vaatajaid. Seal seisis publik kõige kauem. Lõuendil oli niisama kallihinnaline raam nagu kõikidel teistel. Aga lõuend ise oli täiesti valge."

"Tühi lehekülg," sosistas Charlotte. "Ma mõistan."

"Jah, mu daamid, see oli kõige lühem versioon "Tühjast leheküljest"."

"Sellele pole ju enam midagi lisada," ütles Emily naeruturtsatusega. (lk 18)

• Karen naeratas:

"Mehed puuduvad, mu armas. Kloostrile ja kunstile kuulub meie täielik lugupidamine. Aga pikapeale läheb see liiga igavaks. Tõelise pinge tekitamiseks peab olema mehi."

Charlotte ja Anne olid otsekohe nõus. Isegi Emily noogutas nõusolevalt. Virginia aga oli otsekui unest ärganud, ta pilgutas oma linnusilmi ja hüüatas haavunult:

"Kas ilma meesteta polegi pinget?"

Vita rõhutas tema skepsist:

"Kas siis mehed võivad mingit pinget tekitada?"

"Tjah," ütles Karen, "jutustustes läheb neid igatahes vaja." (lk 19)

• [Võõras jutustaja Karen Blixeni jutus:] "Vahest soovite kuulda muinasjuttu, mida üks vana muinasjutuvestja mulle kord rääkis, kui istusin Aleksandria linnamüüri ääres ja ootasin karavani, mille lastiks olid mulle kuuluvad kaubad? Ma ei ole alati nii vaene olnud nagu praegu. Vanaeit oli kaltsudes ja teda ümbritses terve kuhi pampusid, mis ta oli enda ümber kogunud, otsekui selleks et sooja hoida. Pooleldi varjas ta nägu must loor, aga peenekoeline kortsuvõrk silmade ümber lubas aimata aastate kirju ka kehal. Ta kõnetas mind käheda häälega ja oma nooruslikus lihtsameelsuses arvasin ma algul, et ta kerjab minult almust. Ma ei aimanud siis veel, et tema oli see, kellele kuulusid aarded, et tema oli see, kellel oli midagi anda. Ta jahvatas ühetoonilisel häälel ja mida kauem ta jahvatas, seda rohkem lasin ma end kaasa tõmmata, ta just nagu imes mind oma hambutusse suhu ja jahvatas mind seal, õrnalt ja ettevaatlikult, aga kaua ja väsimatult, nii et lõpuks olin vastupanust, eelarvamustest ja kõigest kõrvalisest paljaks kooritud, muutudes justkui uuesti lapseks, ja ma olin üks suur kõrv. Tema kähe ühetooniline hääl kudus mu ümber kangast, mis eraldas mind maailmast, ja mu silme ette astusid uued maailmad. Ta hoidis mind oma lummuses tunde, või oli see terve aasta, ning ma unustasin aja ja ruumi ning karavani, mida olin passima tulnud. Tal oli palju lugusid ja need haakusid üksteisesse märkamatute üleminekutega. Ta oli neid kindlasti lugematuid kordi jutustanud ja samal ajal tundus ometi, et neid loodi just nüüd, nagu oleks üks lugu sündinud teisest oma sisemise loogika järgi." (lk 21)

• "Noh, näete, mehi on vaja, kas või ainult vastasteks," ütles Victoria. "Jutustus päris ilma meesteta oleks kindlasti igav."

"Kas tõesti," mõtiskles Virginia. "Seda tasuks järele proovida."

"Keegi ei võtaks niisuguseid jutustusi tõsiselt," ütles Victoria. "See tunduks kuidagi niru."

"Mispärast?" küsis Charlotte keevaliselt. "Miks ei võiks jutustada väikesest ja lihtsast ja tõsta selle kunsti kõrgusele? Ma olen unistanud niisugusest raamatust, mis kujutab ainult lihtsaid, argipäevaseid inimesi, miks mitte ainult naisi?" (lk 32)

• "Guvernandid ja abiõpetajad, midagi muud te kirjeldada ei oska," jätkas Emily.

"Ma ei taha enam kuulda ühtegi halba sõna abiõpetajate kohta," ütles Charlotte ja lõi oma väikese jalaga vastu maad. "Pealegi ei ole nad kõik sugugi ühesugused."

"Kõik pole ühtviisi vinnilised," ei hoidnud Emily keelt hammaste taga. (lk 36)

• [Anne:] "Mis te arvate, mis tunne oli kogu aeg olla Brontede noorim õde?"

"Sina olid meist kõige armastusväärsem," ütles Charlotte. "Sina pääsesid igatahes neist rünnakutest, et meie raamatud on "ebanaiselikud". Meie pidime kogu aeg kuulma, et oleme "kibestunud", "vihased" ja "pessimistlikud"."

"Jah, sina ei pidanud kannatama sellepärast, et neid valdas hirm tumedate jõudude ees," torkas Emily põlglikult. "Ei, tuhat korda parema meelega põrgu, mis lõõmab, leegitseb ja hõõgub, kui nende hästihoolitsetud paradiisipargid," lisas ta, mässumeel ripsmeväreluse all helkimas. (lk 36-37)

• Järsku kostis maja tagant ulgumist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat koletist ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes torm, lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. Terrassil viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. Ulgumine paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks naeruks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.

Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu igatsus. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.

"Mis see oli?" küsisid Virginia ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.

"Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu sibüll.

Emily ei vastanud.

"Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)

• "Heathcliff on tugev, tema kirg ulatub teispoole haudagi. Kuni Põrguni," ütles Emily, irooniline joon suunurgas. "Ta on väljaheidetu, ta on vaba! Ta on Kain, Luciferi poeg."

"Nüüd sekkus vestlusesse Virginia:

"Kogu sinu raamat, sinu "Vihurimäe" on nagu lapse maailm, isegi täiskasvanuna käituvad tegelased nagu ümberriietatud lapsed, neil on lapse viha, lapse nälg toidu ja armastuse järele, lapse totaalne egoism. See on nagu tsivilisatsiooni-eelne maailm. Just see vahetus ja ürgsus teevad sinu raamatu nii heaks. Aga ma olen kaua ühele teisele asjale mõelnud," jätkas ta. "Kust pärinevad õieti teie temperamentsed ja deemonlikud meestegelased? Kas nende taga on teie pastorist isa või teie läbikukkunud geeniusest vend?"

"Kuidas te võite midagi niisugust arvata!" hüüatas Charlotte pahaselt. (lk 38)