Armastusväärsus
Proosa
[muuda]- Armastusväärse mainet ei omanda muidu kui kannatuste hinnaga, sest armastusväärne pole vestluses keegi muu kui see, kes teeb heameelt teiste enesearmastusele, ja kes ennekõike kuulab palju ja vaikib palju, mis on muuseas tohutult igav; lisaks laseb ta teistel rääkida iseendast ja isiklikest asjadest, kui neil vaid tahtmine tuleb; enamgi veel, ta juhibki neid seda laadi aruteludesse ja räägib säärastest asjadest ka ise; kuni nood on lahkudes iseendaga ülimalt rahul ja tema nendest ülimalt tüdinud.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted". Tõlkinud Maarja Kangro. LR 3–4, 2008, lk 31
- Väheke kirge, suur südamesoojus, intelligentsus, veetlus, meeldivad kombed, austus tõsiduse ees, huumorimeel — summa summarum: armastusväärsus. (lk 16)
- Tõeliselt heal ja armastusväärsel inimesel võib olla nii palju sõpru, kui ta vaid ise soovib, kuid mitte alati need, keda ta ise sõbraks soovib. (lk 24)
- Anna õigus sellele, kellel on õigus, ja ta leiab, et sa oled armastusväärne. Anna õigus sellele, kellel õigus ei ole, ja ta lausa jumaldab sind. (lk 53)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007
- Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
- Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. (lk 86)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
- [Anne:] "Mis te arvate, mis tunne oli kogu aeg olla Brontëde noorim õde?"
- "Sina olid meist kõige armastusväärsem," ütles Charlotte. "Sina pääsesid igatahes neist rünnakutest, et meie raamatud on "ebanaiselikud". Meie pidime kogu aeg kuulma, et oleme "kibestunud", "vihased" ja "pessimistlikud"."
- "Jah, sina ei pidanud kannatama sellepärast, et neid valdas hirm tumedate jõudude ees," torkas Emily põlglikult. "Ei, tuhat korda parema meelega põrgu, mis lõõmab, leegitseb ja hõõgub, kui nende hästihoolitsetud paradiisipargid," lisas ta, mässumeel ripsmeväreluse all helkimas.
- Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 36-37