Armastusväärsus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Anne:] "Mis te arvate, mis tunne oli kogu aeg olla Brontede noorim õde?"
"Sina olid meist kõige armastusväärsem," ütles Charlotte. "Sina pääsesid igatahes neist rünnakutest, et meie raamatud on "ebanaiselikud". Meie pidime kogu aeg kuulma, et oleme "kibestunud", "vihased" ja "pessimistlikud"."
"Jah, sina ei pidanud kannatama sellepärast, et neid valdas hirm tumedate jõudude ees," torkas Emily põlglikult. "Ei, tuhat korda parema meelega põrgu, mis lõõmab, leegitseb ja hõõgub, kui nende hästihoolitsetud paradiisipargid," lisas ta, mässumeel ripsmeväreluse all helkimas. (lk 36-37)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
  • Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. (lk 86)