Kuulamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna Nordlander (1843-1879), "Laps kõristiga", s.d.

Luule[muuda]

Surun kõrva vastu oma pead ja kuulan,
mida tehakse mu sees ja kuidas siis.
Saanud teada, teisest kõrvast välja voolan.
Aga see on sootuks kõrvaline viis.

  • Juhan Viiding, "*** Surun silma vastu koobast kus on saatan" kogust "Käekäik", lk 52


Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti
ja vaatab üles.
Ilmataat sulgeb silmad - on ju veidi valus
vaadata otsekohesusse.
...
"Kuula mind," tasandab Ürgema oma häält.
"Ma kuulan sind."
"Kuula mind," kostab Ürgema sosin.
"Ma kuulan sind."
Vaikusest kasvab välja Ürgema tänu.

  • Lea Mändmets, "*Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 12

Proosa[muuda]

  • Olen alati arvanud, et oleksin Firenzes katku ajal endale nime teinud. Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga.


  • Inimesed on huvitatud iseendast. Kui lugu ei puuduta kuulajat, siis ta ei kuula.
    • John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001, lk 111


  • Lõpuks pandi mind õega ühte tuppa, et ma maha rahuneksin. Algul Pille pööras mulle selja ega teinud mind tundmagi.
Siis ma hakkasin vaikselt jutustama, aga mitte mõnda tavalist muinaslugu. Ma jutustasin õblukesele seljale oma pettumusest, et Evelini punasuu polnud lähedalt pooltki nii ilus kui kaugelt, sest tõi enamasti kuuldavale õelaid ja salakavalaid lauseid. Jutustasin sellest, mis juhtus prügikastide juures Astraga. Kuidas ta mulle ja oma emale luiskas, võõrasisa juurest põgenes ja end vanamemme juures peitis ja...
Ma teadsin, et pesamuna ei maga, vaid kuulab mind hiirvaikselt. Ei Evelin ega Astra polnud kunagi viitsinud mind nii tähelepanelikult ära kuulata nagu kuulas mind praegu Pillekese selg. Evelin muudkui kõkutas üleolevalt naerda, ka siis, kui ma polnud midagi naljakat öelnud. Astral oli aga kõige kohta juba enne arvamus olemas, kui ma jõudsin suudki lahti teha.
  • Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 65


  • "Nii vaikne, imeline, ma kuulen jälle vaikust," lausus Jete.
Teised jäid kuulatama.
"Ma ei kuule midagi," ütles Henna.
Jete selgitas: "See, et sa midagi ei kuule, ongi vaikuse kuulamine."
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 85



  • Ma olen harjunud kuulama. See nõuab alati palju jõudu. Mõhhailo kuulamine on raske. Kogetu purskub temast välja. Ta räägib järjest kolm tundi. Üksikutel hetkedel saan teda katkestada ja "peateema" juurde tagasi juhatada. Lugudel on omadus hargneda, nagu õunapuuokstel. Vahel on vaja neid tagasi lõigata.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel