Mine sisu juurde

Kirjutamine

Allikas: Vikitsitaadid
Rosetta kivi (196 e.m.a), millel on sama seadustekst esitatud egiptuse keele kahes erinevas kirjas ning vanakreeka keeles. Rosetta kivi dešifreerimisest algas hieroglüüfkirja dešifreerimine.
María Blanchard, "Kirjutav koolipoiss" (u 1920)
Chani Cohen Zada, Write Me Down for Future Generations (2022)

Kirjutamine on inimkommunikatsiooni vahend, mis hõlmab keelelise sisu esitamist sümbolite abil, see on kõne esitamine kestvas, ajas ning ruumis edasiantavas vormis.

Piibel[muuda]

  • Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: "Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas."
20 Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.
21 Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: "Ära kirjuta "Juutide kuningas", vaid "Tema ütles: Olen juutide kuningas.""
22 Pilaatus vastas: "Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud."

Proosa[muuda]

  • Keel ja kiri on kaks erinevat märgisüsteemi; kirja olemasolu ainsaks põhjuseks on keele representeerimine; keeleteaduse objekt ei ole määratletud kui kirjutatud sõna ja kõneldud sõna kombinatsioon; vaid sõna moodustab keeleteaduse objekti. Kirjutatud sõna kujutab kõneldud sõna, kuid seguneb tollega nii lähedalt, et haarab endale lõpuks põhirolli; häälelise märgi representatsioonile antakse sama tähtis või veelgi tähtsam roll kui sellele häälelisele märgile enesele. See oleks sama hea kui arvata, et kellegi [välimuse] tundmaõppimiseks on parem vaadata tema fotot kui nägu.


  • Mulle tundub, et kirjutades on põhiline raskus sundida oma haritud vaimu väljendama ähmaseid ideid — pooleldi tundeid, pooleldi mõtteid —, olemata ometi ise palju enamat kui vaistlike püüdluste kogum. Katse kirjutada sarnaneb vägagi katsega panna kokku hiina mõistatust. Meil on peas mudel, mida soovime sõnadesse panna, ent sõnad ei sobi tühikuisse, või kui sobivadki, ei klapi nad mustrijoonisega. Ent me jätkame katsetamist, sest teame — teistel on see õnnestunud, ning me ei taha kaotust tunnistada. (lk 49)


  • Kirjutamine on algusest peale mõeldud selleks, et keelt inimese juurest ära viia, et teda maha jätta või üle anda, et keelt inimesest sõltumata minevikust tulevikku talletada.
  • Kirjutamisest ei saa irrutada salvestamist, kiri on igal juhul konteiner, ükskõik siis, kas kaheks tunniks või aastatuhandeks, mari, mida ei panda mitte suhu, vaid purki.
    • Jaan Undusk, "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 65-66


  • Keel oli maagilise mõtlemise tööriist. Kiri muutis keele ajapikku pelgaks kommunikatsioonivahendiks, võimu atribuudiks. Keele "mudeliks" sai kiri. /---/ Kirja levitatav keeletaju tõi kaasa totaalse muutuse - maagilise sõna kadu hävitas inimese osaduse ja andis asemele tõlgenduse. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige tähendus. Kunst ja religioon osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. /---/ Küsimus osadusest asendus vähehaaval küsimusega kohast süsteemis. Juba sumerid olid sunnitud tunnistama, et kirjast sai lühikese ajaga maksukoguja käepikendus.


  • Kõik kirjad on mõnes mõttes hauakirjad, põrmu ülistus - selline on lihtsalt kirja olemus.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 224


  • Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul.
  • Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate kultuurist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.





  • "Omaenda surmast ei saa kirjutada."
Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.
Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast.
Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.
Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan ükskõik mida, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks? (lk 8-9)


  • Kirjutatud sõnal on suur jõud, isegi kui seda tegelikult ei ole, ja iseäranis suurem jõud siis, kui sellega sõidab kaasas vankritäis kulda.
    • Indrek Hargla, "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium". Pärnamäe: Raudhammas, 2019, lk 308


  • Kuidas uskuda neid, kes väidavad, et kirjutavad vaid endale? Sõnadel on alati siht, need otsivad teise pilku.
    • David Foenkinos, "Henri Picki müsteerium". Tõlkinud Pille Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 114

Luule[muuda]

Ühed kirjutavad tule ja kirega, teised tumeda tindi läpatund nirega.
Muidugi peab püüdlema seda, et iga suleproov oleks tuleproov.

  • Artur Alliksaar, "Staatilis-ekstaatilis-pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate", rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 91


Ema
mõtiskleb selle kirja mõttekuse üle. Kui ma olen
juba surnud, nagu ta kahtlustab, ega ma siis
ju seda lugeda suuda. Ja kui ma olen elus, siis milline tütar
ei kirjuta omaenda emale, et teada anda,
et olen oma peenesse eluasemesse jõudnud, elus ja terve,
et seejärel otsekohe saata pildid kõigest,
nagu ma talle lubasin!
...
Kui see oleks krimisari, arvab ta,
süüdistaks uurija teda selle kirja saatmises,
et varjata mõrva. Kuidas saaks ta olla mõrtsukas,
kui ta kirjutas oma tütrele kirja, küsides, kas tütar on mõrvatud?
väidaksid tema advokaadid kohtus. Õigupoolest,
kui ta sellest nüüd mõtleb, on see kiri täiuslik alibi
minu mõrvamiseks. Ja see on asi, mida ma peaksin
tingimata meeles pidama, kui ma ei kirjuta talle
tagasi kohe, kui mul on ükski kuradima vaba sekund.


kuulamine on palvetamise viis,
samuti kirjutamine, samuti andmine.

  • Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel