Triin Paja
Triin Paja (sündinud 26. oktoobril 1990) on eesti luuletaja. Tema luule on ilmunud ajakirjades Värske Rõhk, Looming ja Vikerkaar. Debüütkogu "Nõges" ilmus 2018. aastal Värske Rõhu raamatusarjas Värske Raamat. Paja on pälvinud Värske Rõhu aastaauhinna (2018), Betti Alveri kirjandusauhinna (luulekogu "Nõges", 2018) ja Juhan Liivi luuleauhinna ("Öö on tume nagu õdede juuksed", 2020).
"Nõges"
[muuda]Triin Paja, "Nõges", Tallinn: Kultuurileht, 2018.
liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
ei suuda lennata kõik ilu on tiksuv kaduv
vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
kõnnin jään sind ootama
olen põld ootamas su hirvekeha
trammipeatuse taga suitsetava naise
hõbedane punupats
hoiab viimast valguseleeki
- "Tiivakahjustus", lk 10
metsas kannan juustes ämblikuvõrguloori.
kuulda on külakoera, traktorit.
aeg nüristab su näo marmori mu mälust.
mul ei ole sinust pilte,
kuid öösel vajub kuu valge õis mu aknasse.
+
meist ei saa kõrberebaseid,
kes kaevavad üles perekonna luid, meist saab kõrb.
- "Poeg", lk 11
linnast on saanud betoonist tuvikuju
ja minust mahajäetud klooster:
nunnade varjud
niisutavad mu seinu,
kuid vaid nõgesed voogavad,
ja kui räägin pühast,
räägin sinu suu ojaveest.
...
nagu nunn, ei tõmba
ma su astlaid enda nahalt.
mu südame moonid õitsevad.
- "Klooster", lk 13
igas puudutuses kuulen vihma.
tähtis on hoopis poiss, kes nõelub
ema sokke, väike nööbipood Istanbulis,
neiu lillekimbuga, mis on nii värske,
ta vartest tilgub vett.
mitte see lüüriline tund, mil tunneme:
maailm on me kehade vihm
ja kuu peegeldab me valgust.
- "Kimp", lk 20
hoian su linnuhaprust,
keedan meile oasuppi,
mässin siidist hommikumantli
ümber su padja. öö,
tuhmunud nõgeste värvi.
ma elan, sest andsid mulle leiba.
- "Tuhmunud", lk 21
kord lõi äike. üksik mees praadis kala
hurtsikus jõeserval. jagasime temaga
slivovitsi, avasime akna
jõeflöödile. jõgi teab, kõike
saab vormida muusikaks.
aeg kustutab jõe nime, kuid mitte jõge.
...
kuulasime, kuulasime, taevas müristas.
mõned sammud eemal,
teises riigis, langes lumi
roostetanud mošeekuplile,
kus püssilasud katkesid aastal 1994.
taevas müristas.
kuulamine on palvetamise viis,
samuti kirjutamine, samuti andmine.
- "Horvaatia read", lk 59
