Mine sisu juurde

Nunn

Allikas: Vikitsitaadid
Henriette Browne, La Religieuse (1859)
Marta Aronson-Danzig (fl. 1883-1891), "Nunna portree", s.d.


Proosa[muuda]

  • Kui ma parajasti munarooga sõin, tulid sisse kaks nunna kohvritega — nad olid vist teel ühest kloostrist teise ja ootasid rongi —, ning istusid minu kõrvale leti äärde. Nad nähtavasti ei teadnud, kuhu kohvreid panna, ja ma läksin neile appi. [---] Igatahes need kaks nunna istusid minu kõrval ja meie vahel tekkis vestlus. Sellel, kes istus otse minu kõrval, oli käes säärane väike õlgkarbike, millesse nunnad ja Päästearmee piigad jõulu eel plekki koguvad. [---] Küsisin, kas ta ka praegu heategevaks otstarbeks raha korjab. Ta ütles, et ei. Et karbike ei mahtunud kohvrisse ja see oli tal lihtsalt sellepärast käes. Tal oli kena naeratus, kui ta mulle otsa vaatas. Tal oli suur nina ja mitte just veetlevad metallraamidega prillid, aga nägu oli tal paganama kena. "Ma mõtlesin, et kui teil tuleb raha korjata," ütlesin ma talle, "võiksin omalt poolt ka natuke anda. Hoidke seniks oma käes, kuni te korjandust alustate."
"Oh, kui armas teist," ütles nunn ja teine, tema kaaslane, vaatas ka minu poole. Teine nunn luges mingit väikest musta raamatut, ise kohvi juues. See oli muidu piibli moodi, aga õhuke. Igatahes mingi piibli sorti raamat. Nunnad ei võtnud eineks muud kui kohvi röstitud saiaga. See tegi mu meele kurvaks. Mitte ei meeldi mulle süüa munarooga singiga või midagi taolist, kui keegi teine sööb ainult kohvi röstitud saiaga.
Ma andsin neile omapoolseks annetuseks kümme dollarit. Nad küsisid mitu korda, kas ma ikka võin seda endale lubada. Ütlesin neile, et mul on lahedalt raha kaasas, aga nemad nähtavasti ei uskunud mind. Raha nad võtsid lõpuks siiski vastu. Nad mõlemad tänasid mind nii ülevoolavalt, et mul hakkas piinlik. Viisin jutu mujale ja küsisin, kuhu nad sõidavad. Nad ütlesid, et nad on õpetajad, saabusid praegu Chicagost ja hakkavad õpetama ühes kloostris kas Saja Kuuekümne Kaheksandal või Saja Kaheksakümne Kuuendal tänaval — igatahes kusagil päratu kaugel. Minu naaber, see metallprillidega, ütles, et ta õpetab inglise keelt, tema sõbratar aga ajalugu ja Ameerika konstitutsiooni. Äkki ma hakkasin pöörast huvi tundma, et mida see minu naaber, kes õpetab inglise keelt, võiks arvata mõnedest inglise teostest, kui ta ise on ometi nunn ja puha. Mitte just jumalavallatutest teostest, aga siiski säärastest, kus on ka armastust ja nõnda edasi. Võtke näiteks Eustacia Vye Thomas Hardy romaanis "Kodukohta tagasi". Ta ei olnud ülearu kirglik ega midagi, aga siiski huvitav teada, mida võiks mõelda nunn, lugedes sestsinasest Eustaciast. Aga ma muidugi ei küsinud. Ütlesin, et inglise keel on mu lemmikaine.
"Oi, kas tõesti? Oh, kui meeldiv!" ütles prillikandja, see inglise keele õpetaja. "Mida te sel aastal lugesite? Oleks väga huvitav teada." Ta oli tõesti armastusväärne. (lk 96–98)
  • Jerome David Salinger, "Kuristik rukkis", rmt: Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey, tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, ptk 15


  • Elena nägi, kuidas bolševikud viisid 1941. aastal Vilniusest nunnasid ära. Neid veeti vana veoautologuga, tänav oli auklik, auto rappus ning püsti seisvad nunnad kukkusid alatasa, nad polnud sportlased. Veokasti nurkades seisid valvurid ja togisid püssipäradega neile otsa vajuvaid nunnasid, ühel lõid nad otsaesise lõhki, nunn ei pühkinud verd ära, võib-olla ei olnud tal taskurätikut.
    • Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu 20–22 1992, lk 7–8


  • Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud.
    • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 130



Luule[muuda]

linnast on saanud betoonist tuvikuju
ja minust mahajäetud klooster:
nunnade varjud
niisutavad mu seinu,
kuid vaid nõgesed voogavad,
ja kui räägin pühast,
räägin sinu suu ojaveest.
...
nagu nunn, ei tõmba
ma su astlaid enda nahalt.
mu südame moonid õitsevad.

  • Triin Paja, "Klooster", rmt: "Nõges", 2018, lk 13

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel