Mine sisu juurde

Jerome David Salinger

Allikas: Vikitsitaadid
Jerome David Salingeri portree ajakirja Time esikaanel (1961)

Jerome David Salinger (1. jaanuar 1919 – 27. jaanuar 2010) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Kuristik rukkis"[muuda]

Jerome David Salinger, "Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1973

15. peatükk[muuda]

  • Ma ei olnud temast eriti suures vaimustuses, aga ta oli mu ammune tuttav. Oma lihtsameelsuses pidasin teda esialgu üsna intelligentseks. Ja nimelt sellepärast, et ta teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest värgist. Kui kellelgi on säärastest asjadest hea ülevaade, siis võtab aega, enne kui saad aru, kas ta on tegelikult rumal või mitte. Sally puhul kulus mul selleks aastaid. (lk 94)
  • Kui ma parajasti munarooga sõin, tulid sisse kaks nunna kohvritega — nad olid vist teel ühest kloostrist teise ja ootasid rongi —, ning istusid minu kõrvale leti äärde. Nad nähtavasti ei teadnud, kuhu kohvreid panna, ja ma läksin neile appi. [---] Igatahes need kaks nunna istusid minu kõrval ja meie vahel tekkis vestlus. Sellel, kes istus otse minu kõrval, oli käes säärane väike õlgkarbike, millesse nunnad ja Päästearmee piigad jõulu eel plekki koguvad. [---] Küsisin, kas ta ka praegu heategevaks otstarbeks raha korjab. Ta ütles, et ei. Et karbike ei mahtunud kohvrisse ja see oli tal lihtsalt sellepärast käes. Tal oli kena naeratus, kui ta mulle otsa vaatas. Tal oli suur nina ja mitte just veetlevad metallraamidega prillid, aga nägu oli tal paganama kena. "Ma mõtlesin, et kui teil tuleb raha korjata," ütlesin ma talle, "võiksin omalt poolt ka natuke anda. Hoidke seniks oma käes, kuni te korjandust alustate."
"Oh, kui armas teist," ütles nunn ja teine, tema kaaslane, vaatas ka minu poole. Teine nunn luges mingit väikest musta raamatut, ise kohvi juues. See oli muidu piibli moodi, aga õhuke. Igatahes mingi piibli sorti raamat. Nunnad ei võtnud eineks muud kui kohvi röstitud saiaga. See tegi mu meele kurvaks. Mitte ei meeldi mulle süüa munarooga singiga või midagi taolist, kui keegi teine sööb ainult kohvi röstitud saiaga.
Ma andsin neile omapoolseks annetuseks kümme dollarit. Nad küsisid mitu korda, kas ma ikka võin seda endale lubada. Ütlesin neile, et mul on lahedalt raha kaasas, aga nemad nähtavasti ei uskunud mind. Raha nad võtsid lõpuks siiski vastu. Nad mõlemad tänasid mind nii ülevoolavalt, et mul hakkas piinlik. Viisin jutu mujale ja küsisin, kuhu nad sõidavad. Nad ütlesid, et nad on õpetajad, saabusid praegu Chicagost ja hakkavad õpetama ühes kloostris kas Saja Kuuekümne Kaheksandal või Saja Kaheksakümne Kuuendal tänaval — igatahes kusagil päratu kaugel. Minu naaber, see metallprillidega, ütles, et ta õpetab inglise keelt, tema sõbratar aga ajalugu ja Ameerika konstitutsiooni. Äkki ma hakkasin pöörast huvi tundma, et mida see minu naaber, kes õpetab inglise keelt, võiks arvata mõnedest inglise teostest, kui ta ise on ometi nunn ja puha. Mitte just jumalavallatutest teostest, aga siiski säärastest, kus on ka armastust ja nõnda edasi. Võtke näiteks Eustacia Vye Thomas Hardy romaanis "Kodukohta tagasi". Ta ei olnud ülearu kirglik ega midagi, aga siiski huvitav teada, mida võiks mõelda nunn, lugedes sestsinasest Eustaciast. Aga ma muidugi ei küsinud. Ütlesin, et inglise keel on mu lemmikaine.
"Oi, kas tõesti? Oh, kui meeldiv!" ütles prillikandja, see inglise keele õpetaja. "Mida te sel aastal lugesite? Oleks väga huvitav teada." Ta oli tõesti armastusväärne. (lk 96–98)
  • Kui nunnad tõusid, et lahkuda, sain ma hakkama väga rumala ebaviisakusega. Suitsetasin parajasti sigaretti, ja kui ma tõusin, puhusin neile kogemata suitsu näkku. Täiesti kogemata. Vabandasin nagu hullumeelne, ja nemad käitusid väga viisakalt ja armastusväärselt, aga sellegipoolest oli mul väga piinlik. (lk 101)

18. peatükk[muuda]

  • Pärast jõuluetenduse lõppu algas see kuradima film. See oli nii ilge, et ma ei saanud silmi linalt. Film oli ühest inglasest, kellestki Alecist, kes on olnud sõjas ja kaotab haiglas mälu. [---] Mul ei jää üle muud kui nõu anda, et kui te ei taha end täis oksendada, siis jätke see film vaatamata. (lk 121–122)

24. peatükk[muuda]

  • Mr. Antolini süütas uue sigareti. Ta tossas nagu korsten. Siis ütles: "Kui aus olla, siis ma ei tea isegi, mis ma sulle ütlema peaksin."
"Saan aru. Minuga on üldse raske. Ma tean seda."
"Mul on tunne, et sa veered mingi hirmsa, mingi koleda kuristiku poole. Ja ma ei tea tõepoolest, millist … Kas sa kuulad mind?"
"Jah."
Oli näha, et ta püüab oma mõtteid kontsentreerida ja puha.
"Võib juhtuda, et kolmekümneaastaselt sa vedeled mööda baare ja vihkad kõiki, kellest võiks arvata, et ta on kuulunud mõne kolledži jalgpallimeeskonda. Aga võib ka olla, et sinust saab haritud inimene ja sa hakkad vihkama igaüht, kes kõneleb vigast keelt. Või istud kusagil büroos ja loobid kirjaklambritega stenografisti, kes su meele järele ei ole. Raske öelda. Saad sa aru, mida ma mõtlen?"
"Jah, muidugi, vastasin. Ja sain ka. "Aga selle vihkamise koha pealt te eksite. Tähendab, selles suhtes, et hakkan vihkama jalgpallureid ja puha. Siin te tõesti eksite. Harva, kui ma kedagi vihkan. Ma võin ju kedagi vihata lühikest aega, nagu näiteks toda Stradlaterit Pencey koolist või toda teist poissi — Robert Ackley't. Vahetevahel ma tõesti vihkasin neid — pean seda tunnistama —, aga see ei kestnud kunagi kaua. Mõne aja pärast, kui ma neid ei näinud — tähendab, kui nad ei tulnud minu tuppa või kui ma neid paaril korral sööklas ei kohanud, hakkasin nende järele puudust tundma. Saate aru — tundsin nende järele omajagu puudust."
Mr. Antolini ei öelnud tükil ajal midagi. Siis ta tõusis, pani tükikese jääd oma viskisse ja istus uuesti. Oli näha, et ta mõtleb. Soovisin, et ta jätkaks seda jutuajamist hommikul, mitte nüüd, aga ta oli juba hoogu sattunud. Inimesed on agarad sinuga vestlema nimelt siis, kui sul endal pole mingit jututuju.
"Hea küll. Aga kuula mind siiski … Ma ehk ei suuda praegu oma mõtet küllalt kujukalt sõnastada, aga päeva-paari pärast panen selle kirja ja saadan sulle. Siis on sul kõik silmapilk selge. Aga nüüd siiski kuula mind." Ta mõtles jälle veidi. Siis ta ütles: "See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, et tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus pakkuda ei suuda. Või õigemini — kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja kes loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki. Suudad sa mind jälgida?"
"Jah, sir."
"Päris kindlasti?"
"Jah."
Ta tõusis ja valas endale veel viskit. Siis istus uuesti. Ega lausunud tükil ajal sõnagi.
"Ma ei taha sind hirmutada," ütles ta siis, "aga kujutlen, et nii või teisiti oled sa võimeline üllalt ohverdama oma elu mõne asja eest, mis ei ole tuhkagi väärt." Ta vaatas mulle imelikult otsa. "Panen sinu jaoks üht-teist paberile, kas loed hoolega läbi? Ja hoiad alles?"
"Jah, kindlasti." Ja see oli tõsi. Mul on tema kiri veel praegugi alles.
Ta läks toa teise nurka kirjutuslaua juurde ja kirjutas püsti seistes midagi paberilehele. Siis tuli ja võttis uuesti istet, paber käes. "Nii kummaline kui see ongi, aga need ei ole poeedi sõnad. Need kuuluvad psühhoanalüütikule, kelle nimi on Wilhelm Stekel. Ta ütles … Jälgid sa mind?"
"Jah, muidugi."
"Ta ütles: "See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk aga on see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada."" (lk 160–162)

26. peatükk[muuda]

  • Ärge kunagi kellelegi midagi jutustage. Sest kui te kellestki jutustate, hakkate tema järele puudust tundma. (lk 182)

"Franny ja Zooey"[muuda]

  • Võimalikult samas vaimus nagu Matthew Salinger, kes ühe aasta vanuselt oma lauakaaslast tungivalt palus temalt üks jahtunud türgiuba vastu võtta, palun ka mina tungivalt oma toimetajat, õpetajat ja (jumal olgu talle armuline) lähimat sõpra William Shawni, ajakirja "The New Yorker" genius domus’t, katsetajate eestkostjat, väheproduktiivsete õigustajat, vohavalt ülevastiilsete kaitsjat ja kõige arutumalt tagasihoidlikku inimest jumalast loodud meistertoimetajate hulgas, minult see nigelana näiv raamat vastu võtta. (lk 373)

"Franny"[muuda]

  • [Franny:] ".. Tähendab, nad ei ole tõelised poeedid. Nad on lihtsalt inimesed, kes kirjutavad luuletusi, mida avaldatakse ja antoloogiatesse pannakse, aga poeedid nad ei ole." (lk 385)
  • "Ma tean ainult niipalju," ütles Franny, "et kui inimene on poeet, annab ta teistele midagi ilusat. Tähendab, inimesele peaks igast leheküljest jääma midagi ilusat ja nii edasi. Need, keda sina nimetasid, ei jäta ühtegi, mitte ainsatki asja ilusaks. Need, kes on teistest kübeke paremad, saavad hakkama ehk ainult sellega, et tungivad inimese ajju ja jätavad sinna midagi maha, aga see nende paljas oskus, see, et nad oskavad sinna midagi jätta, ei tähenda veel, jumalapärast, et see on tingimata luuletus. See võib olla lihtsalt mingi hirmus kütkestav süntaktiline sõnnik … vabanda väljendit. .." (lk 386)

"Zooey"[muuda]

  • [Buddy kirjast Zooeyle] "Kui me olime lapsed, kutsus John Barrymore meid Seymouriga kord meeldivale einele. Ta oli pagana vaimukas ja tarkust täis, aga ometi vaba formaalse koolihariduse tülikast koormast. Mainin seda, kuna vestlesin nädalalõpul ühe kaunis iseteadliku orientalistiga, ja kui meie vestlusse korraga tekkis väga sügav metafüüsiline tuulevaikus, jutustasin ma talle, et mul oli kunagi väiksem vend, kes sai õnnetust armastusest üle sellega, et katsus Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde tõlkida." (lk 411–412)
  • [Zooey:] ".. Meie, sõbrake, elame praegu kalijuugas ehk raua ajas. Kõik need, kes on üle kuueteistkümne aasta vanad ja ilma maohaavandita, on neetud spioonid." (lk 466)
  • See oli hiiglaslik plaat, peaaegu niisama pikk ja lai nagu uks ise. Võis arvata, et plaadi helevalge puhtus, siledus ja avarus kunagi lausa kisendasid tindi ning trükitähtede järele. Ja kui, siis kindlasti mitte asjata. Plaadi pind oli viimase kui tollini täidetud nelja kaunis pidulikult mõjuva tsitaatide veeruga maailmakirjanduse mitmesugustest teostest. Kiri oli imepeen, aga süsimust, ja kuigi kohati ehk veidi vigurdav, ometi imehästi loetav, ilma tindiplekkideta ning ühegi mahatõmbamiseta. Töö ei olnud vähenõudlikum isegi plaadi alumises ääres, lävepaku lähedal, kus mõlemad kirjutajad olid ilmselt kordamööda kõhuli lamanud. Ei olnud tehtud vähematki katset tsitaate või autoreid kategooriatesse või gruppidesse jaotada. Nii et lugeda neid tsitaate veerg veerult ja ülevalt alla oli niisama hea nagu kõndida läbi esmaabipunkti kusagil veeuputuse olukorras, kus näiteks Pascal lamab siivsalt Emily Dickinsoniga ühes sängis, ja kus nii-öelda Baudelaire’i ja Thomas á Kempise hambaharjad ripuvad külg külje kõrval.
Zooey, kes nüüd seisis uksele küllalt lähedal, alustas vasaku veeru kõige ülemisest tsitaadist ning laskus lugemisega järjest allapoole. Tema näoilme — või ka ilmetuse — järgi oleks võinud arvata, et ta loeb ajaviiteks jaamaperrooni kuulutusteseinalt dr. Scholli lampjalatugede reklaami.


Sul on õigus töötada, aga töötada ainult töö enda pärast. Tööviljadele ei ole sul mingit õigust. Töövilja ihkamine ei tohi iialgi olla sinu tööde ajendiks. Sellegipoolest ära kunagi laiskusele voli anna.
Iga tööd tehes olgu Kõigevägevam Issand su südames. Heida endast ära iha tööviljade järele. Ole tasakaalukas (see sõna oli kalligraafide poolt alla kriipsutatud) nii edu kui ka nurjumiste puhul, sest tasakaalukus on see, mille poole püüdlevad joogid.
Töö, mida tehakse selle tulemuste pärast ärevledes, on palju vähem väärt kui töö, mida tehakse ilma ärevuseta, rahulikus andumuses. Otsi endale pelgupaika Brahma tundmaõppimises. Õnnetud on need, kes töötavad omakasupüüdlikult ja ainult tööviljade pärast.
"Bhavadgita"


Seda armastas juhtuda.
Marcus Aurelius


Oo tigu,
roni üles Fudži mäele,
aga aeglaselt, aeglaselt!
— Issa


Mis puutub jumalatesse, siis on inimesi, kes eitavad igasuguse jumaluse olemasolu; teised väidavad, et jumalus on olemas, aga ta ei liiguta ennast kellegi pärast, ei muretse ega mõtle millelegi ette. Kolmandad tunnistavad jumaluse olemasolu ja ettemõtlemist, aga ainult suurtes ja taevariiki puutuvais küsimustes, mitte aga selles, mis on maa peal. Neljandad möönavad, et see hõlmab asju nii maa peal kui ka taevas, aga ainult üldises mõttes ja mitte iga üksikindiviidi eraldi. Ja viiendad, kelle hulka kuuluvad Odüsseus ja Sokrates, on need, kes hüüavad:
"Ühtki liigutust ei tee ma Sinu teadmata!"
Epiktetos


Armastus tärkas ja saavutas oma haripunkti siis, kui teineteisele võõras mees ja naine hakkasid omavahel vestlema rongis, mis neid tagasi itta viis.
"No nii," ütles mrs. Croot, sest see oli tema, "ja millise mulje jättis teile kanjon?"
"On kah üks koobas," vastas tema saatja.
"Kui naljakalt te seda ütlete!" vastas mrs. Croot. "Ja nüüd mängige mulle midagi."
— Ring Lardner
("Kuidas kirjutada lühijutte")


Jumal õpetab südant mitte ideede, vaid valude ja vasturääkivuste kaudu.
— De Caussade


"Papa!" kiljatas Kitty ja pani käed isa suule.
"Hea küll, ega ma …" ütles isa. "Mul on väga, väga hea meel … Oh, mis tola ma küll olen …"
Ta embas Kittyt, suudles tema nägu, tema kätt, uuesti tema nägu, ja tegi tema kohale ristimärgi.
Ja kui Levin nägi, kui aeglaselt ning õrnalt Kitty suudles isa musklilist kätt, valdas teda uus hellus selle mehe vastu, keda ta seni nii vähe tundis.
— "Anna Karenina"


"Isand, me peaksime inimestele selgitama, et nad teevad sellega pattu, kui kummardavad templis pühakujusid ja -pilte."
Ramakrišna: "Niisugused te olete, teie kalkutalased, tahate aina õpetada ja jutlustada. Tahate kinkida miljoneid, olles ise kerjused … Kas sa arvad, et jumal siis ei tea, et pühakujude ja -piltide kaudu kummardab inimene ju teda? Ja kui ta sealjuures peakski eksima, kas sa siis arvad, et jumal tema head tahet ära ei tunne?"
— "Šri Ramakrišna evangeelium"


"Kas te ei taha meie lauda istuda?" küsis minult hiljuti keegi tuttav, kui ta kohtas mind pärast keskööd üksinda kohvikus, mis oli juba peaaegu tühi.
"Ei taha," vastasin ma.
Kafka


Õnn on olla inimeste seltsis.
Kafka


De Sales’i Püha Franciscuse palve: "Jah, Isa! Jah, ikka ja alati jah!"


Zui-Gan hüüdis iga päev iseendale: "Isand!"
Ja siis ta vastas iseendale: "Jah, härra."
Ning siis ta lisas: "Saa kaineks."
Vastas jälle: "Jah, härra."
"Ja kui oled kaine," jätkas ta, "ära lase kellelgi end petta."
"Jah, härra; jah, härra," vastas ta.
― Mu-Mon-Kwan


Kuna kiri kunstkiuplaadil oli nii peen, asus see viimane sissekanne kusagil veeru ülemise viiendiku keskosas, nii et Zooey oleks võinud veel oma viis minutit sedasama veergu edasi lugeda, ilma et tal oleks tulnud põlvi kõverdada. Aga ta eelistas teisiti teha. (lk 489–492)


  • [Zooey:] "Ma ütlen sulle ühte, Franny. Ühte asja, mida ma tean. Sina aga ära ärritu. See ei ole midagi halba. Nimelt, kui sa tunned vajadust religioosse elu järele, siis võta kohe praegu teatavaks, et sul on jäänud kahe silma vahele iga viimane kui religioosne talitus siin kuramuse majas. Sa ei taipa isegi juua, kui keegi toob sulle tassitäie pühitsetud kanapuljongit — sest see on just seda laadi puljong, kui Bessie seda kellelegi siin hullumajas toob. Nii et räägi mulle, seleta, kuidas see on, sõbrake. Isegi kui sa läheksid ja otsiksid läbi terve maailma, et leida õpetajat — mingit guru, mingit püha meest — kes sulle ütleks, kuidas Jeesus-palvet nii nagu kord ja kohus lugeda, mis kasu sul sellest oleks? Pagan võtaks, kuidas sa selle ehtsa pühamehe ära tunneksid, kui sa ei tunne ära isegi tassitäit pühitsetud kanapuljongit, mis sulle otse nina alla tuuakse? Oskad sa selle mulle ära seletada?" (lk 503–504)

Tema kohta[muuda]

  • Suvel tikripõõsa all laiseldes sattus mulle uuesti kätte ka Salingeri "Raise high the roof beam, carpenters & Seymour: An introduction" ja meenus otsekohe, miks see on mu suurim lemmik üldse. Kui Salinger koputaks praegu uksele ja tahaks likvideerida kõik mu Oravakesed, siis ma annaks talle kõik, mis ta tahab, isegi kõige viimased sala-iirised, ja viiks ta seejärel kirjastusse Tänapäev, mille ärahellitatud töötajad jätavad kogu aeg komme järele ja teevad neist alatult pilte.

Välislingid[muuda]