Tsitaat

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Louis XIII vanne. Jean Auguste Dominique Ingres' maal (1824) kujutab kuningas Louis XIII Prantsusmaad Neitsi Maarjale pühendamas ning tsiteerib samas Raffaeli "Sixtuse Madonnat".
Jean-Pierre Rémaut, "À Véronique" (2016)
Hanno Karlhuber, "Rügeni kriidikaljud" (2017, maal tsiteerib Caspar David Friedrichi tuntud teost aastast 1819)

Tsitaat ehk osund on sõnasõnaline väljavõte tekstist, millega harilikult kaasneb viide autorile ja allikale (või vähemalt loodab seda Eesti autoriõiguse seadus). Samas kõneldakse tsiteerimisest ka kujutavas ja helikunstis.


Proosa[muuda]

  • Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta [Catherine] kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.
    • Jane Austen, "Northangeri klooster", tlk Maria Drevs, 2002, lk 9


  • Kohtasin inimest, kes oli nii vähe lugenud, et pidi ise välja mõtlema klassikute tsitaate.


  • [Nero Wolfe:] "Ma möönan, et üks pisikene võimalus siiski eksisteerib: kes on see eile end Yeagerina esitledes siin käinud mees ja miks ta siia tuli?"
Raputasin pead. "Kahju küll, kuid ma ei saa teile meelehead valmistada. Kas te mu aruannet lugesite?"
"Jah. Ta on silmanähtavalt inimene, kes tunneb erilist ja haritud kiindumust sõnade vastu. Ta ütles: "Muidu olnuks siia tulemine pelgalt mõttetus." Ta ütles: "Kas ma võin rääkides konfidentsiaalsuses kindel olla?" Ta ütles: "Sellest piisab." Viimased kaks torkavad lihtsalt silma, esimene on midagi erakordset, "olnuks pelgalt mõttetus", aga mitte "poleks olnud mõtet tulla". Tähelepanuväärne."
"Kui teie nii ütlete."
"Ütlen küll. Kuid ü[h]tlasi tsiteeris ta niisama lihtsalt, muu jutu sekka John Websteri "Malfi hertsoginnat": "Teised patud kõigest räägivad, mõrv kisendab." Ta tsiteeris John Haringtoni "Alciliat": "Riigireetmisest ei tõuse kunagi tulu." Ta tsiteeris Browningi "Paracelsust": "Vaimu kõrgust mõõdetakse varju järgi, mida ta heidab." Inimesed tsiteerivad selleks, et oma erudeeritust demonstreerida, aga miks just sulle? Sina kuulsid teda ja sina nägid teda. Kas ta püüdis sulle muljet avaldada?"
"Ei. Ta rääkis ja muud midagi."
"Just nimelt. Ja tal olid keele peal valmis kahe Elizabethi ajastu mehe ja Robert Browningi sententsid. Üheaegselt Websterit ja Browningit tunneb vaid üks inimene kümne tuhande seast. Ta on pedagoog. Ta on kirjandusõpetaja."
"Teie ei ole ju."
"Ära tundsin ma ainult Websteri. Teised ma vaatasin järele. Haringtoni ma ei tunne ja Browning äratab minus vastikust. .."
  • Rex Stout, Liiga palju kliente, tlk Peeter Vilmann, 1996, lk 53 (Originaal: Too Many Clients, New York: Viking Press, 1960)


  • Iga vaim koosneb tsitaatidest, mõni aga suudab neid paremini kombineerida kui teine.


  • Kõige olulisema tsitaadi puhul ei suuda te selle allikat enam kindlaks määrata.
Ääremärkus: Viide selle tsitaadi allikale ilmub kõige vaenulikumas retsensioonis teie töö kohta.
  • Duggani seadus teaduslike publikatsioonide kohta raamatus Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, 1999, lk 147


  • Ontoloogilises plaanis on tsitaat märk teise, varasema teksti kestvusest. Tsitaat on alati vanem kui tekst, milles ta tsitaadina esineb, järelikult on ta juba sündides kirjanduslooline nähtus. Tsitaat on kahepalgeline: ta on nii teksti osis kui ka teksti ajalugu.
    • Jaan Undusk, "Tsiteerimise kunstist: Lisandusi Läti Henriku ja Vulgata suhetele", Keel ja Kirjandus 2/1990, lk 69


  • Põhjalikumalt olen jaapani tsitaadikultuuri käsitlenud artiklis "Tsitaat jaapani klassikalises luules" ("Keel ja kirjandus" XI/1986), siin olgu ainult öeldud, et ajapikku kehtestati tsitaadi mahu ja teema suhtes kindlad nõudmised ning kuna ka luulepubliku haridustase pidevalt tõusis, tõi lõpuks peaaegu iga luules kasutatav kujund lugejale meelde kõik tähtsamad varasemad kontekstid, kus vastava sõna tähendusvälja oli oluliselt avardatud.
    • Rein Raud, "Kuidas lugeda jaapani luulet", rmt: "Süda on ainuke lill", 1992, lk 8


  • Taat, istu! Tsitaat!
    • A. Itskok, "Algus on otsas. Keelevigureid". Maalehe raamat, 1998


  • "Lu-Tze," sõnas noviitside ülem, "sind ei suutnud me samuti õpetada, kui lühidalt öelda. Mäletad?"
"Aga siis leidsin ma oma Tee," ütles Lu-Tze.
"Kas sa õpetaksid teda?" küsis kloostriülem. "See poiss peab mmm brmmm ennast leidma."
"Kas pole kirjutatud "Ma ei jõua ka kõike, mul on ainult kaks kätt"?" vastas Lu-Tze.
Rinpo vaatas noviitside ülema poole. "Ma ei tea," ütles ta. "Seda, mida sina tsiteerid, pole meist keegi kunagi näinud."
Ikka veel mõtliku ilmega, nagu tegeleks tema mõistus millegi muuga, lausus Lu-Tze: "See aeg saigi olla ainult siin ja praegu. Sest on kirjutatud "Kui tuleb, siis tuleb uksest ja aknast.""


  • Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine.


  • Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud tsensor aru) tsitaadi: "Homo proponit, sed Deus disponit". Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.




  • Tsiteerimine. Tsiteerimine on allikteksti sõnasõnaline, ühtlasi tähttäheline esitamine. Tsitaati kasutatakse ainult neil juhtudel, kui on oluline edasi anda eeskätt sõnastust, näiteks kui see on eriti tabav või kui see on tähtis diskussiooni seisukohalt (nt mingi mõiste erinevate definitsioonide võrdlemiseks). Tsitaadina võidakse kasutada lauseosa, terviklikku lauset või lausest pikemaid tekstiosi. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja selle lõpul viidatakse allikteosele. Kui tsiteeritavast tekstist jäetakse lauseosi või lauseid välja, märgitakse vahelejätu koht tsitaadikatkestusmärgiga, millena senise kolmpunkti ehk mõttepunktide asemel on hakatud teaduslikus tekstis kasutama lühema väljajätu puhul kaht punkti (eeliseks on märgi ühetähenduslikkus), pikemat väljajättu tähistatakse kolme mõttekriipsu või sidekriipsuga. Võõrkeelsest allikast pärit tsitaat esitatakse võõrkeelsena. Enamikul juhtudel on otstarbekas lisada sellele tõlge, mille koht on kas sulgudes vahetult tsitaadi taga või joone all.
    • Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend, Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, 2000, lk 33


  • Tsitaat tähendab lühikest või vähemasti hoomatava pikkusega väljavõtet kellegi jutust. Tervet raamatut ei tsiteerita. Tsiteerides eeldatakse, et inimese tekstis leidub lause või lõik, milles sisaldub terviklik mõte enam-vähem talutaval viisil sõnastatuna, andes edasi jutu või pikema jutuosa iva.

Luule[muuda]

"Sõbrad, roomlased, kaaslased, kuulake nüüd!"
   (Neile meeldisid väga tsitaadid;
Nii nad jõid tema terviseks, hüüdsid hurraa,
   Kuni ta kallas järgmised klaasid.)


  • Siit, siit, siit, taat
ei tohi võtta mitte üks tsitaat
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tsitaat&oldid=110233"