Mine sisu juurde

Tsitaat

Allikas: Vikitsitaadid
Louis XIII vanne. Jean Auguste Dominique Ingres' maal (1824) kujutab kuningas Louis XIII Prantsusmaad Neitsi Maarjale pühendamas ning tsiteerib samas Raffaeli "Sixtuse Madonnat".
Jean-Pierre Rémaut, "À Véronique" (2016)
Hanno Karlhuber, "Rügeni kriidikaljud" (2017, maal tsiteerib Caspar David Friedrichi tuntud teost aastast 1819)

Tsitaat ehk osund on sõnasõnaline väljavõte tekstist, millega harilikult kaasneb viide autorile ja allikale (või vähemalt loodab seda Eesti autoriõiguse seadus). Samas kõneldakse tsiteerimisest ka kujutavas ja helikunstis.


Proosa

[muuda]
  • Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta [Catherine] kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.
    • Jane Austen, "Northangeri klooster", tlk Maria Drevs, Tallinn: Byronet, 2002, lk 9


  • See oli hiiglaslik plaat, peaaegu niisama pikk ja lai nagu uks ise. Võis arvata, et plaadi helevalge puhtus, siledus ja avarus kunagi lausa kisendasid tindi ning trükitähtede järele. Ja kui, siis kindlasti mitte asjata. Plaadi pind oli viimase kui tollini täidetud nelja kaunis pidulikult mõjuva tsitaatide veeruga maailmakirjanduse mitmesugustest teostest. Kiri oli imepeen, aga süsimust, ja kuigi kohati ehk veidi vigurdav, ometi imehästi loetav, ilma tindiplekkideta ning ühegi mahatõmbamiseta. Töö ei olnud vähenõudlikum isegi plaadi alumises ääres, lävepaku lähedal, kus mõlemad kirjutajad olid ilmselt kordamööda kõhuli lamanud. Ei olnud tehtud vähematki katset tsitaate või autoreid kategooriatesse või gruppidesse jaotada. Nii et lugeda neid tsitaate veerg veerult ja ülevalt alla oli niisama hea nagu kõndida läbi esmaabipunkti kusagil veeuputuse olukorras, kus näiteks Pascal lamab siivsalt Emily Dickinsoniga ühes sängis, ja kus nii-öelda Baudelaire’i ja Thomas á Kempise hambaharjad ripuvad külg külje kõrval.
Zooey, kes nüüd seisis uksele küllalt lähedal, alustas vasaku veeru kõige ülemisest tsitaadist ning laskus lugemisega järjest allapoole. Tema näoilme — või ka ilmetuse — järgi oleks võinud arvata, et ta loeb ajaviiteks jaamaperrooni kuulutusteseinalt dr. Scholli lampjalatugede reklaami.
Sul on õigus töötada, aga töötada ainult töö enda pärast. Tööviljadele ei ole sul mingit õigust. Töövilja ihkamine ei tohi iialgi olla sinu tööde ajendiks. Sellegipoolest ära kunagi laiskusele voli anna.
Iga tööd tehes olgu Kõigevägevam Issand su südames. Heida endast ära iha tööviljade järele. Ole tasakaalukas (see sõna oli kalligraafide poolt alla kriipsutatud) nii edu kui ka nurjumiste puhul, sest tasakaalukus on see, mille poole püüdlevad joogid.
Töö, mida tehakse selle tulemuste pärast ärevledes, on palju vähem väärt kui töö, mida tehakse ilma ärevuseta, rahulikus andumuses. Otsi endale pelgupaika Brahma tundmaõppimises. Õnnetud on need, kes töötavad omakasupüüdlikult ja ainult tööviljade pärast.
"Bhavadgita"
Seda armastas juhtuda.
— Marcus Aurelius
Oo tigu,
roni üles Fudži mäele,
aga aeglaselt, aeglaselt!
— Issa
Mis puutub jumalatesse, siis on inimesi, kes eitavad igasuguse jumaluse olemasolu; teised väidavad, et jumalus on olemas, aga ta ei liiguta ennast kellegi pärast, ei muretse ega mõtle millelegi ette. Kolmandad tunnistavad jumaluse olemasolu ja ettemõtlemist, aga ainult suurtes ja taevariiki puutuvais küsimustes, mitte aga selles, mis on maa peal. Neljandad möönavad, et see hõlmab asju nii maa peal kui ka taevas, aga ainult üldises mõttes ja mitte iga üksikindiviidi eraldi. Ja viiendad, kelle hulka kuuluvad Odüsseus ja Sokrates, on need, kes hüüavad:
"Ühtki liigutust ei tee ma Sinu teadmata!"
— Epiktetos
Armastus tärkas ja saavutas oma haripunkti siis, kui teineteisele võõras mees ja naine hakkasid omavahel vestlema rongis, mis neid tagasi itta viis.
"No nii," ütles mrs. Croot, sest see oli tema, "ja millise mulje jättis teile kanjon?"
"On kah üks koobas," vastas tema saatja.
"Kui naljakalt te seda ütlete!" vastas mrs. Croot. "Ja nüüd mängige mulle midagi."
— Ring Lardner
("Kuidas kirjutada lühijutte")
Jumal õpetab südant mitte ideede, vaid valude ja vasturääkivuste kaudu.
— De Caussade
"Papa!" kiljatas Kitty ja pani käed isa suule.
"Hea küll, ega ma …" ütles isa. "Mul on väga, väga hea meel … Oh, mis tola ma küll olen …"
Ta embas Kittyt, suudles tema nägu, tema kätt, uuesti tema nägu, ja tegi tema kohale ristimärgi.
Ja kui Levin nägi, kui aeglaselt ning õrnalt Kitty suudles isa musklilist kätt, valdas teda uus hellus selle mehe vastu, keda ta seni nii vähe tundis.
— "Anna Karenina"
"Isand, me peaksime inimestele selgitama, et nad teevad sellega pattu, kui kummardavad templis pühakujusid ja -pilte."
Ramakrišna: "Niisugused te olete, teie kalkutalased, tahate aina õpetada ja jutlustada. Tahate kinkida miljoneid, olles ise kerjused … Kas sa arvad, et jumal siis ei tea, et pühakujude ja -piltide kaudu kummardab inimene ju teda? Ja kui ta sealjuures peakski eksima, kas sa siis arvad, et jumal tema head tahet ära ei tunne?"
— "Šri Ramakrišna evangeelium"
"Kas te ei taha meie lauda istuda?" küsis minult hiljuti keegi tuttav, kui ta kohtas mind pärast keskööd üksinda kohvikus, mis oli juba peaaegu tühi.
"Ei taha," vastasin ma.
— Kafka
Õnn on olla inimeste seltsis.
— Kafka
De Sales’i Püha Franciscuse palve: "Jah, Isa! Jah, ikka ja alati jah!"
Zui-Gan hüüdis iga päev iseendale: "Isand!"
Ja siis ta vastas iseendale: "Jah, härra."
Ning siis ta lisas: "Saa kaineks."
Vastas jälle: "Jah, härra."
"Ja kui oled kaine," jätkas ta, "ära lase kellelgi end petta."
"Jah, härra; jah, härra," vastas ta.
― Mu-Mon-Kwan
Kuna kiri kunstkiuplaadil oli nii peen, asus see viimane sissekanne kusagil veeru ülemise viiendiku keskosas, nii et Zooey oleks võinud veel oma viis minutit sedasama veergu edasi lugeda, ilma et tal oleks tulnud põlvi kõverdada. Aga ta eelistas teisiti teha.
  • Jerome David Salinger, "Franny ja Zooey", [proosakogumikus] "Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 489–492


  • Ilmselt kaldun juba teemast kõrvale. Kuid ma pole esimene ega viimane, kes klassikute tsitaate kasutab oma vigade õigustamiseks. Leidsin just paraja Henry Fieldingi "Tom Jonesist":
"Lugeja, enne kui me koos edasi läheme, ma leian kohase olevat sind ette hoiatada, et kavatsen kogu jutustuse kestel teemast igal sobival juhul kõrvale kalduda; millal seda teha, tean ma ise paremini kui mõni (jätsin ühe omadussõna välja — J. S.) Kriitik … Sest ma ei kavatsegi nende poole pöörduda otsuse saamiseks, enne kui nad mulle esitavad tõendi, et neil on õigus minu üle kohut mõista."
Ka edaspidi mõtlen teistest autoritest tsiteerida ainult neid lõike, mis mulle suuremal või vähemalt määral kasuks tulevad.
  • Juhan Smuul, "Jaapani meri, detsember", rmt: "Hea meremeeste hoidja" [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 590



  • [Nero Wolfe:] "Ma möönan, et üks pisikene võimalus siiski eksisteerib: kes on see eile end Yeagerina esitledes siin käinud mees ja miks ta siia tuli?"
Raputasin pead. "Kahju küll, kuid ma ei saa teile meelehead valmistada. Kas te mu aruannet lugesite?"
"Jah. Ta on silmanähtavalt inimene, kes tunneb erilist ja haritud kiindumust sõnade vastu. Ta ütles: "Muidu olnuks siia tulemine pelgalt mõttetus." Ta ütles: "Kas ma võin rääkides konfidentsiaalsuses kindel olla?" Ta ütles: "Sellest piisab." Viimased kaks torkavad lihtsalt silma, esimene on midagi erakordset, "olnuks pelgalt mõttetus", aga mitte "poleks olnud mõtet tulla". Tähelepanuväärne."
"Kui teie nii ütlete."
"Ütlen küll. Kuid ü[h]tlasi tsiteeris ta niisama lihtsalt, muu jutu sekka John Websteri "Malfi hertsoginnat": "Teised patud kõigest räägivad, mõrv kisendab." Ta tsiteeris John Haringtoni "Alciliat": "Riigireetmisest ei tõuse kunagi tulu." Ta tsiteeris Browningi "Paracelsust": "Vaimu kõrgust mõõdetakse varju järgi, mida ta heidab." Inimesed tsiteerivad selleks, et oma erudeeritust demonstreerida, aga miks just sulle? Sina kuulsid teda ja sina nägid teda. Kas ta püüdis sulle muljet avaldada?"
"Ei. Ta rääkis ja muud midagi."
"Just nimelt. Ja tal olid keele peal valmis kahe Elizabethi ajastu mehe ja Robert Browningi sententsid. Üheaegselt Websterit ja Browningit tunneb vaid üks inimene kümne tuhande seast. Ta on pedagoog. Ta on kirjandusõpetaja."
"Teie ei ole ju."
"Ära tundsin ma ainult Websteri. Teised ma vaatasin järele. Haringtoni ma ei tunne ja Browning äratab minus vastikust. .."
  • Rex Stout, "Liiga palju kliente", tlk Peeter Vilmann, Tallinn: Katherine, 1996, lk 53


  • Iga vaim koosneb tsitaatidest, mõni aga suudab neid paremini kombineerida kui teine.
    • Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 38


  • Henriku keel on üpris kaugel klassikalisest ladina keelest, ta on oma sõnavara ammutanud piiblist ja mitmesugustest liturgilistest raamatutest. Rooma autoritelt pärinevaid tsitaate on suudetud kindlaks teha ainult neli, ent piiblist, breviaarist, missaalist, martüroloogiumist jms. seevastu on neid tohutul hulgal (A. Baueri arvestuse järgi kokku umbes 1100). Täpset arvu ei saagi selgeks teha, sest ei saa kindlaks määrata ranget piiri, kus mingit keelendit või väljendit tuleb juba tsitaadiks lugeda. Eriti palju on tsitaate esimesest makkabeide raamatust (ka esimesest Samueli raamatust ning apostlite tegude raamatust). Makkabeide raamatu sõjakas toon sobis hästi Henriku käsitluslaadile vallutajate sõjakäikude kirjeldamisel. (lk 8)


  • Kõige olulisema tsitaadi puhul ei suuda te selle allikat enam kindlaks määrata.
Ääremärkus: Viide selle tsitaadi allikale ilmub kõige vaenulikumas retsensioonis teie töö kohta.
  • Duggani seadus teaduslike publikatsioonide kohta raamatus Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, Tallinn: Ersen, 1999, lk 147


  • Ontoloogilises plaanis on tsitaat märk teise, varasema teksti kestvusest. Tsitaat on alati vanem kui tekst, milles ta tsitaadina esineb, järelikult on ta juba sündides kirjanduslooline nähtus. Tsitaat on kahepalgeline: ta on nii teksti osis kui ka teksti ajalugu.
    • Jaan Undusk, "Tsiteerimise kunstist: Lisandusi Läti Henriku ja Vulgata suhetele", Keel ja Kirjandus, nr 2, 1990, lk 69


  • Uurijatele oli varemgi huvi pakkunud asjaolu, et isegi tema kaasaja kohta on Henriku tekst harukordselt tihedalt läbi põimitud Vulgata ja liturgiliste raamatute tsitaatidega. Üksikasjalik töö tsitaatide kindlaks tegemisel vältas XIX sajandi lõpust kuni 1950-ndate aastateni.6 Siiski ei olnud selle ajani pööratud kuigivõrd tähelepanu ei tsiteeritava ja tsiteeriva konteksti võrdlusele ega tsitaatide funktsiooni ja dünaamika uurimisele. Seesugune küsimuseasetus oli uus ja Jaan Undusk tõi oma artiklis esile mitu Henriku tsitaadikasutusele iseloomulikku tendentsi.7 Hiljem on samadelt alustelt tõukuva käsitlusviisiga Henriku kroonikale lähenenud ka Marek Tamm.8 Tsitaadikasutusega seonduva probleemistiku käsitlemise muudab keerulisemaks korduvate elementide (nii üksikute väljendite, väljendipaaride, lauseosade kui ka tervete lausete) rohkus tekstis. Sarnaseid olukordi on sageli kujutatud stereotüüpsuseni sarnaste väljendite abil ja need on tihti omakorda läbi põimunud tsitaatidega. Henriku kroonika korduvate elementide senine uurimine on võimaldanud teha mitmeid huvitavaid järeldusi ja ilmselt on nende edasine põhjalikum analüüsimine üks tulemuslikumaid viise kroonika teksti käsitlemiseks.
_____________________
6 Esimese süvenenumalt Henriku keelekasutust analüüsiva ja siiani mahukaima uurimuse autoriks oli baltisaksa ajaloolane Heinrich Hildebrand: H. Hildebrand, Die Chronik Heinrichs von Lettland. Ein Beitrag zu Livlands Historiographie und Geschichte. Berlin: Druck und Verlag von E. S. Mittler und Sohn, 1856. Suurima töö on piiblitsitaatide tuvastamisel teinud vastava eriuurimuse autor Vilis Biļķins, kes loetles ca 775 Vulgata’st pärit ja lisaks veel hulgaliselt muid liturgilise päritoluga tsitaate (W. Bilkins, Die Spuren von Vulgata, Brevier und Missale in der Sprache von Heinrichi Chronicon Livoniae. Riga, 1928, lk 70) Liturgiliste tsitaatide tuvastamisel on suured teened ka Leonid Arbusow nooremal, tema järgi on neid tekstis ca 100 (L. Arbusow jun., Das entlehnte Sprachgut in Heinrichs "Chronicon Livoniae", lk 109; (L. Arbusow jun., Liturgie und Geschichtsschreibung im Mittelalter, lk 42). Kokku on kroonikas tuvastatud ca 1100 Vulgata’st ja liturgilistest raamatutest pärit tsitaati. Palju on arutletud ka tsiteerimise teadlikkuse ja ebateadlikkuse üle ning selles osas on jõutud erinevatele järeldustele. V. Biļķinsi arvates esineb kroonikas nii teadlikke kui ka ebateadlikke tsitaate (W. Bilkins, Die Spuren von Vulgata, Brevier und Missale in der Sprache von Heinrichi Chronicon Livoniae, lk 86). Leonid Arbusow noorema arvates tsiteeris Henrik aga alati ebateadlikult (L. {{sõrendus|Arbusow jun., Das entlehnte Sprachgut in Heinrichs "Chronicon Livoniae", lk 109). Jaan Unduski järgi on teadlik ja ebateadlik tsiteerimine tekstis segunenud (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 75).
7 Jaan Undusk juhtis tähelepanu asjaolule, et tekstis domineerivad autoritatiivse funktsiooniga tsitaadid. Nende ülesandeks on võimaldada profaanse jutustuse pidev kontakt sakraalsete tekstide, lunastusloo universaalse skeemi maailmaga (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 137–139). Põhjalikumalt on J. Undusk käsitlenud ca 65 korral esinevat Piibli ja breviaari tsitaatidest kombineeritud väljendit "õnnelikust tagasipöördumisest koju pärast võõrsil peetud võitlusi". Ta nimetab seda üheks Henrikule kõige omasemaks müüdiliseks invariandiks. Struktuuri võtmesõna on "rõõm" — rõõmuga tagasipöördumine pole mitte ainult kroonika püsimotiive, vaid ka kristlase märk. Teisalt on see märk tsüklilise ajakäsituse säilimisest kristliku lineaarse ajakäsituse kõrval. Siin on J. Undusk seda Mircea Eliadest lähtuvalt interpreteerinud müüdilise igavese taastuleku idee väljendajana. Tuntud Nietzsche-uurijana viitab J. Undusk muidugi ka paralleelidele viimase loomingus (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 143–146)
8 M. Tamm, Tekst ja Teine. Henriku Liivimaa kroonika revisited. Ettekanne noorte ajaloolaste konverentsil Tartu Ülikoolis, 7. mai 1997. Vt ka: M. Tamm, Imeteod ristiusustamisaegsel Liivi- ja Eestimaal (XII sajandi lõpp–XIII sajandi algus). Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 1. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 1996. Venelaste kujutamist on analüüsinud Anti Selart: A. Selart, "Tigedate rahvaste, see on uskmatute leedulaste ja skismaatiliste venelaste keskel …" — Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 130–134; A. Selart, Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 56–112, 163–168.
  • Linda Kaljundi, "Noor kirik Issanda uuel viinamäel. Kasvu ja viljakuse motiivid Henriku Liivimaa kroonikas", Keel ja Kirjandus, nr 3, 2004, lk 162-163


  • Põhjalikumalt olen jaapani tsitaadikultuuri käsitlenud artiklis "Tsitaat jaapani klassikalises luules" ("Keel ja kirjandus" XI/1986), siin olgu ainult öeldud, et ajapikku kehtestati tsitaadi mahu ja teema suhtes kindlad nõudmised ning kuna ka luulepubliku haridustase pidevalt tõusis, tõi lõpuks peaaegu iga luules kasutatav kujund lugejale meelde kõik tähtsamad varasemad kontekstid, kus vastava sõna tähendusvälja oli oluliselt avardatud.
    • Rein Raud, "Kuidas lugeda jaapani luulet", rmt: "Süda on ainuke lill", Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 8


  • Taat, istu! Tsitaat!
    • A. Itskok, "Algus on otsas. Keelevigureid". Maalehe raamat, 1998


  • "Lu-Tze," sõnas noviitside ülem, "sind ei suutnud me samuti õpetada, kui lühidalt öelda. Mäletad?"
"Aga siis leidsin ma oma Tee," ütles Lu-Tze.
"Kas sa õpetaksid teda?" küsis kloostriülem. "See poiss peab mmm brmmm ennast leidma."
"Kas pole kirjutatud "Ma ei jõua ka kõike, mul on ainult kaks kätt"?" vastas Lu-Tze.
Rinpo vaatas noviitside ülema poole. "Ma ei tea," ütles ta. "Seda, mida sina tsiteerid, pole meist keegi kunagi näinud."
Ikka veel mõtliku ilmega, nagu tegeleks tema mõistus millegi muuga, lausus Lu-Tze: "See aeg saigi olla ainult siin ja praegu. Sest on kirjutatud "Kui tuleb, siis tuleb uksest ja aknast.""
  • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007, lk 73


  • Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine.


  • Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud tsensor aru) tsitaadi: "Homo proponit, sed Deus disponit". Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.




  • Tsiteerimine. Tsiteerimine on allikteksti sõnasõnaline, ühtlasi tähttäheline esitamine. Tsitaati kasutatakse ainult neil juhtudel, kui on oluline edasi anda eeskätt sõnastust, näiteks kui see on eriti tabav või kui see on tähtis diskussiooni seisukohalt (nt mingi mõiste erinevate definitsioonide võrdlemiseks). Tsitaadina võidakse kasutada lauseosa, terviklikku lauset või lausest pikemaid tekstiosi. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja selle lõpul viidatakse allikteosele. Kui tsiteeritavast tekstist jäetakse lauseosi või lauseid välja, märgitakse vahelejätu koht tsitaadikatkestusmärgiga, millena senise kolmpunkti ehk mõttepunktide asemel on hakatud teaduslikus tekstis kasutama lühema väljajätu puhul kaht punkti (eeliseks on märgi ühetähenduslikkus), pikemat väljajättu tähistatakse kolme mõttekriipsu või sidekriipsuga. Võõrkeelsest allikast pärit tsitaat esitatakse võõrkeelsena. Enamikul juhtudel on otstarbekas lisada sellele tõlge, mille koht on kas sulgudes vahetult tsitaadi taga või joone all.
    • Ellen Uuspõld, "Üliõpilastööde vormistamise juhend", Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, 2000, lk 33


  • Tsitaat tähendab lühikest või vähemasti hoomatava pikkusega väljavõtet kellegi jutust. Tervet raamatut ei tsiteerita. Tsiteerides eeldatakse, et inimese tekstis leidub lause või lõik, milles sisaldub terviklik mõte enam-vähem talutaval viisil sõnastatuna, andes edasi jutu või pikema jutuosa iva.

Luule

[muuda]

"Sõbrad, roomlased, kaaslased, kuulake nüüd!"
   (Neile meeldisid väga tsitaadid;
Nii nad jõid tema terviseks, hüüdsid hurraa,
   Kuni ta kallas järgmised klaasid.)


  • Siit, siit, siit, taat
ei tohi võtta mitte üks tsitaat

Kirjandus

[muuda]
  • Jaan Undusk, "Tsiteerimise kunstist. Lisandusi Läti Henriku ja Vulgata suhetele", Keel ja Kirjandus 2/1990, 3/1990
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tsitaat&oldid=127351"