Enn Tarvel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Enn Tarvel Õpetatud Eesti Seltsis ettekannet pidamas.

Enn Tarvel (kuni 1939 Treiberg; sündinud 31. juulil 1932 Metsiku külas) on eesti ajaloolane.


  • Jah, ajaloo uurimiseks võib valida väga erinevaid lähtepunkte ja vaatenurki. Üks võimalus on valida kas maa või rahva ajaloo vahel. Enamik meie ajaloolasi – iseäranis need, kes tegelevad vanema ajalooga – uurivad maa ajalugu ning tegelevad seega rohkem Euroopaga. Sest uurides vanemat Eesti ajalugu, uuritakse eelkõige sakslasi. Mulle endale tundub, et kirjutada Eesti ajalugu lähtumata sealjuures eesti rahvast, ei ole päris õige. Meil pole mõtet proovida hüpata üle oma naba.
  • Paljude ajaloolaste jaoks seisneb ajaloo teaduslikkus eelkõige selles, et vaadata kiretult kõrvalt ja kõrgemalt. Nii näiteks on meie viimane akadeemiline Eesti ajalugu kirjutatud rõhutatult mitte provintsiaalsest ja rahvuslikust, vaid euroopalikust seisukohast. Mis tähendab, et kogu see teaduslikkus seisneb lihtsalt ühe perspektiivi vahetamises teise vastu – eestlaste rahvusliku positsiooni asemel on lähtutud sakslaste omast.
  • [---] lisaks euroopalikule lähenemisele regionaalajaloole ning rahvuslikkusele suhtun ma sallimatult veel kristlikusse kirikusse. Kriitiliselt ja ettevaatusega suhtun ma Ameerika Ühendriikide välispoliitikasse kõigil aegadel, samuti kogu baltisaksa asjandusse ja "kultuuri toomisesse", millesse meil üldiselt kõik suure hardusega suhtuvad.
  • Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.
  • Iga paneb igale asjale oma pitseri. Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb. Samas tajun enese pealt, et vanus annab teatud vabadusi. Keda on mul nii kangesti karta? Et võtavad pensioni ära või saadavad Kihnu saarele asumisele?
  • Meil tuleb alati arvestada ning teadvustada oma positsiooni vähemusena. Me oleme rahvusena justkui mingi kiisukene, kes on ennast imekombel ära mahutanud suure ree peale, millega sõidetakse. Lähinaabri suurest etnilisest konglomeraadist lahutab meid üksnes õhkõrn poliitiline piir. Ajalugu on seda korduvalt näidanud ning näitab kardetavasti ka tulevikus. Me peame jälgima ja taotlema, et see asi kultuurilistel, demograafilistel ja hingelistel põhjustel veel rohkem käest ära ei lähe.
  • Kõik need kristliku sallivuse ja integratsiooni jutud on minu meelest "koerahamba"-jutud. Suurrahvad saavad seda endale lubada. Väikerahva jaoks on viha ja vihkamine ainuke jõud, mis elus hoiab.
  • Mind on see Eesti ajaloo juures sageli imestama pannud, kui vähe on vastuhakkamist. Näiteks kasvõi küüditamise puhul: pandi end ilusti riidesse ja mindi kaasa. Sellest on spekulatiivsel moel räägitud ka vene kirjanduses. Et kui küüditamiste ja kulakuks tegemiste ajal oleks kõik hakanud massiliselt enda eest välja astuma, avanud ukse kirvega käes. See oleks kindlasti avaldanud väga suurt mõju. Pole saladus, et kõik sadistid ja repressiivorganite mehed on tegelikkuses kohutavalt arad, juba loomu poolest koonduvad sinna sellised.


  • Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
  • Ka neis piires, mida üldkehtivad loogikareeglid ja kasutatud allikmaterjalid seavad, on objektiivsel ajaloolasel palju mänguruumi. Allikad ei ehita iseenesest, omal jõul üles ajaloolist teadmist. Ajalooteadmine ei sünni ilma uurija konstitueeriva panuseta. See panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse kindlaks, mis üldse võiks olla teadmisväärne (ja jutustamisväärne). See tähendab väärtussüsteemi loomist. Uurija loob selge, teadlikult ja struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valikuprintsiibid ja korrastuspõhimõtted oleksidki väärtussüsteem. Meetodid ning uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimustele vastamiseks. Aga enne kui üldse saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimus. Ja küsimused, nende olulisus ja järjestus on määratud väärtussüsteemist. (lk 4)
  • Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. [---] Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. (lk 4)
  • Need väikerahva minevikuharrastajad, kes võtavad omaks mingi võõramaise rahvusliku vaatekoha, arvavad mõnikord heauskselt, et nad ongi nüüd teaduslikult objektiivsed. Nad kujutavad ette, et on tõepoolest olemas mingi puhas, teaduslik, üldinimlik, üldmoraalne, üldhumaanne ajalookäsitus. [---] Harilikult aga ilmneb hoopis, et need universaalsetena, humanistlikena, demokraatlikena jms. esitletud positsioonid esindavad tegelikult vualeerituna või päris avalikult hoopis kitsaid huve. Olgu poliitikud või ajalookirjutajad, nad lähtuvad päris konkreetsetest premissidest, pigem kellegi puhtriiklikest, national-huvidest. (lk 6)
  • Ei tule käpuli lasta võõramaiste – nõukogude (resp. vene), saksa, euro- või ameerika – ajalookäsituste ees, meil tuleb lähtuda oma rahvuslike huvide eeldusest. (lk 6)
  • 1919. a. kehtestati Eestis, 1920. a. Lätis ja Leedus maareform, mis eksproprieeris mõisamaad ja jaotas need peamiselt maata talurahvale. Viimasel ajal on ka Eesti ajalootemaatilistes seisukohavõttudes kostnud hääli, mis mõistavad selle vägivaldse sammu õiguslikult ja moraalselt hukka. Ja seda baltisaksa aadli seisukohalt väga õigesti, ükski maavaldaja polnud mõisa omandanud teisiti kui heauskse ostja või pärijana. Aga sealjuures on ka pikemata selge, et ilma Asutavas Kogus läbi viidud maareformita oleks Vabadussõja käik ja kogu Eesti riigi olemasolu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Elementaarse omandiõiguse ja inimsuse aluste rikkumist tauniv ajalookäsitus ei tähenda siin tegelikult midagi muud kui saksluse seisukohale asumist, teravat vastandumist eesti rahvuslikule ajalookäsitusele, mis loeb maareformi moraalselt õigustatuks ja poliitiliselt vältimatuks. Kompromiss on välistatud ja vaevalt on põhjust siin üldse hakata vehklema objektiivsuse mõõdupuuga. (lk 6)
  • Kõigi huvide ja seisukohtade mõistmine ja austamine viib rahvuslike huvide eitamisele, nihilismile, tõelisele rahvuslikule masohhismile. (lk 6)
  • Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned määrati 1945.–1946. aastal Nürnbergis. Õigluse ja moraali põhimõtted võitjariikides esimestel sõjajärgsetel aastatel lubasid vältida arutlusi NSV Liidu vastutuse üle agressiooni ettevalmistamisel ja sõjaroimades. [---] Sellest ajast tänase päevani kehtib Euroopas ja maailmas kaks ajalookäsitust: üks võitjate ja teine kaotajate oma (mis küll õieti ei hingitsegi). [---] Teise maailmasõja võitjate narratiiv on osutunud väga pikaealiseks ja visaks. Erilise innuga on selle küljes rippunud NSV Liit ja tema õigusjärglane ning juudid. Ida-Euroopa, sealhulgas Baltimaade ajalugu ei taha aga mahtuda selle ajaloolise tõe raamidesse. (lk 6-7)
  • Dogmaatilise mõtlemise ja ajalookäsituse jaoks on iga mõte, mis enda omast kuidagi lahku läheb, a priori väär. Teist seisukohta ei taheta arutluse alla võttagi. Ometi ei tohiks mingit mõttekäiku nimetada mõttetuks, enne kui pole teda kõikvõimalikest aspektidest ja väärtussüsteemidest lähtuvalt igati kaalutud. (lk 7)
  • Mõnikord nähakse probleeme primitiivselt, puht mustvalges skaalas, valikuna kollaboratsionismi või vastupanu vahel. Tegelikult oli palju valikuid ja variante. Läti ajaloolane Antonijs Zunda on klassifitseerinud kollaboratsionismi vorme: neutraalne, täielik, tinglik, taktikaline. Tinglik kollaboratsionism tähendab, et kollaborant ei samasta oma eesmärke okupandi omadega. Taktikaline ja tinglik kollaboratsionism Saksamaa poolt okupeeritud Baltimaades erinesid suuresti kollaboratsionismist Norras, Hollandis või Prantsusmaal. Koostööd okupantidega, mille eesmärgiks oli püüda kindlustada rahva kõige elementaarsemat püsimajäämist, tuleb eristada ideoloogilisil põhimõtteil tehtud teadlikust koostööst. (lk 7-8)
  • Igal olendil ja igal kollektiivil on enesekaitse õigus. Igal rahval on õigus enesemääramisele, arengule, rahule ja julgeolekule. Sellest tuleneb muidugi ka iseolemise ehk identiteedi säilitamise õigus. Pikantne on, et selline rahvusvahelise õiguse säte on esimest korda fikseeritud alles 1981. aastal Inim- ja Rahvaste Õiguse Aafrika Hartas (African Charter on Human and People's Rights). Rahvas kui etniline kogum ei köitnud varem ilmselt kaasajal kehtiva rahvusvahelise õiguse loojate tähelepanu inimõiguste ja riikide õiguste varjus. (lk 8)
  • Me ei pea kartma oma ajalugu, sealhulgas oma lähiajalugu. Me ei pea püüdma iga hinna eest järgida Euroopas ja maailmas üldlevinud lähiajalookontseptsioone, vältides kramplikult lähenemisnurki oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Need lähenemisnurgad ei vähenda teaduslikkust ega objektiivsust. Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega. (lk 9)
    • "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel