Eesti ajalugu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • Eesti ühiskonnas käib üks lakkamatu mälestamine, meenutamine ja leinalintide lehvitamine. 20. sajandi ajalugu annab selleks põhjusi küllaga, see on olnud pidev kannatuste rada. On mälestada Vabadussõja ja Teise maailmasõja ajal rindel langenuid ning laagreis ja tagalas hukkunuid, 1924. aasta riigipöördekatses hukkunuid, okupatsioonides represseerituid ja küüditatuid, Tšernobõli tuumakatastroofi ja Estonia laevahuku ohvreid. Enamasti toob põhjuse üldrahvalikuks leinakampaaniaks ümmargune aastapäev – ja siis pole kellelgi leinast pääsu. Eesti ühiskonnas on justkui tung leina järele.
  • Kas me oleme kannatusterahvas? Ei, minu meelest tuleks üldrahvalikult esiplaanile seada just nimelt eesti rahva suurhetked. Praegu on nendeks ostmispühad jõulud ja õgimispüha jaanipäev. 24. veebruar, 23. juuni ja 20. august, need ajaloolised suurhetked, on kahjuks ametliku maiguga, viimane lausa Tallinna (praeguse) linnavalitsuse asjaks jäetud. Aga ma ei peagi niivõrd silmas lipupühasid. Pean silmas seda, et Eesti kannatusterohke ajalugu tuleb meie vaimusilma ees asendada Eesti võitude- ja suursaavutusterohke ajalooga.
  • [---] kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.
  • Pärast sõda sattusin jutu peale legendaarse Villem Ernitsaga, kes oli pärast baaside lepingut Jaan Tõnissoniga ühes vagunis sõitma sattunud. Tõnisson oli öelnud, et oleks tulnud mingit vastupanu osutada, kas või üks pauk piiril teha, et terve maailm oleks teada saanud, et leping meile peale suruti. Väga paljud jagasid seda arvamust, kuigi jõudude vahekord oli muidugi selgelt teisel poolel. Aga üks asi on kindel – Eesti sõjaväe moraal oli sel ajal minu arvates väga kõrge. Olen kindel, et kui vastupanu oleks alanud, oleks see verine olnud. Aga kui arvestame ohvreid, mis okupatsioon kaasa tõi, siis kas need oleksid lahingutega võrreldes väga palju suuremad olnud?
  • Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.
Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.
  • Tasub vaadata, mis oli see, mis hoidis meid nõukogude ajal moraalselt traksis. Selleks oli minu hinnangul suuresti üleolekutunne liidu keskuse suhtes. Me olime "kõige läänelikum liiduvabariik", mis väljendus avaramas silmaringis, heas teaduse ja kultuuri arengus, suuremas vabaduses ja julguses kriitiliselt mõelda ja kohati lausa süsteemi raamides asju siiski oma käe järgi teha.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel