Mine sisu juurde

Eesti ajalugu

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid


Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.


Proosa

[muuda]
  • Saksa lehed ütlevad: lahkuminemine tulla tihti sellest, et eestlased ei mõista ajaloolikult mõtelda, kuna sakslaste arvamist mööda Saksa ringkondade seisukorrast ja õigustest meie maal ainult ajaloo-seisukohalt aru võivat saada. "Postimehe" arust ei paku aga meie maa ajalugu rahvuslisest seisukohast muud, kui sakslaste väge ja võimu eestlaste üle. Ajaloolikult mõtlema ei tähendaks siin siis õieti muud midagi, kui sellest võimust kõigest jõuust kinni pidama, kuna eestlane oma õ i g u s t otsib. Sakslased toetavad endid v õ i m u, eestlased õ i g u s e pääle. Mõlemate mõtteviis on juba sellega läbi kasvanud, ja säält tuleb arusaamatus, kuristik, mis meie vahel on.


  • Eesti ühiskonnas käib üks lakkamatu mälestamine, meenutamine ja leinalintide lehvitamine. 20. sajandi ajalugu annab selleks põhjusi küllaga, see on olnud pidev kannatuste rada. On mälestada Vabadussõja ja Teise maailmasõja ajal rindel langenuid ning laagreis ja tagalas hukkunuid, 1924. aasta riigipöördekatses hukkunuid, okupatsioonides represseerituid ja küüditatuid, Tšernobõli tuumakatastroofi ja Estonia laevahuku ohvreid. Enamasti toob põhjuse üldrahvalikuks leinakampaaniaks ümmargune aastapäev – ja siis pole kellelgi leinast pääsu. Eesti ühiskonnas on justkui tung leina järele.
  • Kas me oleme kannatusterahvas? Ei, minu meelest tuleks üldrahvalikult esiplaanile seada just nimelt eesti rahva suurhetked. Praegu on nendeks ostmispühad jõulud ja õgimispüha jaanipäev. 24. veebruar, 23. juuni ja 20. august, need ajaloolised suurhetked, on kahjuks ametliku maiguga, viimane lausa Tallinna (praeguse) linnavalitsuse asjaks jäetud. Aga ma ei peagi niivõrd silmas lipupühasid. Pean silmas seda, et Eesti kannatusterohke ajalugu tuleb meie vaimusilma ees asendada Eesti võitude- ja suursaavutusterohke ajalooga.
  • [---] kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.



  • Pärast sõda sattusin jutu peale legendaarse Villem Ernitsaga, kes oli pärast baaside lepingut Jaan Tõnissoniga ühes vagunis sõitma sattunud. Tõnisson oli öelnud, et oleks tulnud mingit vastupanu osutada, kas või üks pauk piiril teha, et terve maailm oleks teada saanud, et leping meile peale suruti. Väga paljud jagasid seda arvamust, kuigi jõudude vahekord oli muidugi selgelt teisel poolel. Aga üks asi on kindel – Eesti sõjaväe moraal oli sel ajal minu arvates väga kõrge. Olen kindel, et kui vastupanu oleks alanud, oleks see verine olnud. Aga kui arvestame ohvreid, mis okupatsioon kaasa tõi, siis kas need oleksid lahingutega võrreldes väga palju suuremad olnud?
  • Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.
Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.


  • Tasub vaadata, mis oli see, mis hoidis meid nõukogude ajal moraalselt traksis. Selleks oli minu hinnangul suuresti üleolekutunne liidu keskuse suhtes. Me olime "kõige läänelikum liiduvabariik", mis väljendus avaramas silmaringis, heas teaduse ja kultuuri arengus, suuremas vabaduses ja julguses kriitiliselt mõelda ja kohati lausa süsteemi raamides asju siiski oma käe järgi teha.


  • Olin kuulnud legendi, et sõjavägede staabi 2. osakonnas olid spetsialistid, kes otsustasid, et nad teevad pärast baaside lepingu allakirjutamist mõned autoriseerimata operatsioonid ehk siis "tervitused" saabuvatele Nõukogude vägedele. Aga see legend ei leidnud kinnitust ja on selge, et kui midagi sellist ka oli, siis vaevalt, et asjaosalised seda dokumenteerisid või sellest memosid kirjutasid.
  • Kunagi küsisin seda oma õpetajalt Rein Sepalt, kes mäletas 1939. aastat isiklikust kogemusest. Mina olin üliõpilane, tema oli juba eakas mees ja vestlust pidasime Ipiki külas Lätis, kus ta elas.
Ta mõtles päris pikalt ja ütles siis, et see oli õige otsus. Ja lisas: selles ajas. See "selles ajas" on tõesti oluline punkt.
Rein Sepp ei olnud kindlasti arg mees, oli sõjakirjasaatjana [juulis 1943] Andrejevka all, kus pataljon "Narva" sai tuleristsed. Oli meestega kaevikus ja kirjutas vahetu kogemuse põhjal.
Mind see vastus toona üllatas, arvasin, et ta vastab midagi muud. Aga mida ta öelda tahtis, oli see, et olukord 1939. aasta sügisel ja 1940. aasta kevadel – need olid kaks erinevat situatsiooni. Algne kokkulepe [Nõukogude Liiduga], või vähemalt nagu Eesti Vabariigi juhtkond seda tõlgendas, oli meie riigikorra püsimine, suveräänsuse püsimine ja ainult sõjaväe baaside sissetoomine. Nad keskendusid pigem sellele, mis juhtub, kui nad ei nõustu [baaside lepinguga], kui et mis juhtub siis, kui nad nõustuvad.
Mittenõustumine oleks tähendanud täiemahulist sõda ja seda nad üritasid vältida. Sest oli lootus, et läheb veel hästi.
  • Ja kui me vaatame seda ajaloolist hetke, 1939. aasta septembrit – Teine maailmasõda oli alanud, Saksamaa ründas 1. septembril Poolat, Nõukogude Liit ühines selle avantüüriga 17. septembril... ja 22. septembril peeti Brestis juba [Saksa-Vene] ühist võiduparaadi. Poolakad võitlesid visalt ja seal oli täiemahuline sõda. Usun, et Eesti riigi ja kaitseväe juhtkonnale oli Poola langemine šokk, sest Poolaga oli tihe sõjaline koostöö ja tolle aja standardite järgi oli Poola sõjaliselt hästi ette valmistatud, tugevate kaitsejõududega.
Talvesõda ei olnud veel alanud, keegi ei osanud arvata, et Soomel õnnestub nii kaua vastu panna. Eesti juhid lähtusid õigest eeldusest, et Eesti oli [sügisel 1939] täiesti üksi, ka selles mõttes, et tal ei olnud oma lähiliitlasi, Lätit ja Soomet, vähemalt mitte laua taga.
  • Mulle tundub, et 1939. aasta on [eestlastel] omalaadses veremälus, osa sellest traumast, mis on meile pärandatud. See ei tähenda, et traumat tuleks risti ja põiki lahti lõigata, avada ja näidata, kui õudne see kõik oli.
Mina lähtusin mõttest või kreedost, et Eesti on võitnud endale 20. sajandil iseseisvuse kaks korda, üks kord kaotanud ja siis tagasi saanud.
See lugu – 1939, 1940, 1944, 1950. aastad, 1960. aastad ja nii edasi – on osa meie ajaloost. Peame seda mõistma, peame selle läbi tunnetama ja võimalik, et peame selle lahti laskma, et saaks edasi minna. Mõistmine on kindlasti võimalik ja see mõistmine on vajalik.
  • Poliitiline koostöö Soomega pärast baaside lepingu allakirjutamist Nõukogude Liiduga oli väga... delikaatne, eriti Talvesõja ajal, kus Eesti territooriumi kasutati Soome vastaseks tegevuseks. [---] Samal ajal toimus nähtamatul rindel midagi teistsugust – kaks teenistust suhtlesid omavahel intensiivselt. Konkreetselt eestlased aitasid lahti murda Punaarmee maavägede sõnumeid Talvesõja ajal.
  • Seda, mis oli Tallinn 1939. aastal, saab võrrelda Viiniga 1947. või 1948. või 1950. aastal. Ega ilmaasjata [luureajaloolane] Ivo Juurvee öelnud, et Graham Greene kaalus oma romaani "Meie mees Havannas" üheks tegevuspaigaks hoopis Tallinna ja siis olnuks selle pealkiri "Meie mees Tallinnas".
  • Eesti keel, eesti kultuur, eesti kirjandus, eesti film – need on kõik tugevad ja elujõulised. Võimalik, et see annabki nüüd aluse, kuidas me saame minevikku vaadata. Me ei tohiks olla väga masendunud.
Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.


  • Kuna Eesti ajalugu on olnud pikalt ja pidevalt võõrvõimude kujundada, siis ei ole üllatuslik, et meie mälumaastik on mitu korda üle ja ümber kirjutatud, moodustades omalaadi hiiglasliku palimpsesti. Võib isegi üldistada, et meie senine ajalooline kogemus on õpetanud, et on vähe midagi hapramat ja ajutisemat kui järjekordne monument.
  • Mulle tundub, et Eesti uuem ajalugu ongi suuresti kujunenud antagonistlike liidrite dünaamikas, olgu nendeks Jakobson ja Hurt, Päts ja Tõnisson või – kui on sobilik võrrelda – Savisaar ja Laar. Meenutamist ja uurimist vajavad nad kõik, ent mitte tingimata monumentaalses vormis.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eesti_ajalugu&oldid=66379"