Tiit Aleksejev

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tiit Aleksejev esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil HeadRead 7. mail 2010

Tiit Aleksejev (sündinud 6. juuli 1968 Kohtla-Järvel) on eesti prosaist, näitekirjanik, stsenarist ja ajaloolane, 2016. aastast Eesti Kirjanike Liidu esimees.


  • Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.
  • Sama kehtib kaitseväelaste, diplomaatide kohta, võibolla elu kohta laiemalt. Et meil on palju sõpru ja lähedasi, aga kui olukord muutub kriitiliseks – kui palju neist alles jääb? Ja kui olukord muutub väga kriitiliseks, siis võimalik, et ongi väga piiratud seltskond. Nii et jah, Eesti ohvitserid, Eesti diplomaadid, ka Eesti luurajad – see ongi nende töö [Eesti eest] seista.
  • Võibolla ongi vaimseks pääseteeks seesama ajahetk, kus me oleme. Et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi, me oleme siin, me oleme olemas.
  • Eesti keel, eesti kultuur, eesti kirjandus, eesti film – need on kõik tugevad ja elujõulised. Võimalik, et see annabki nüüd aluse, kuidas me saame minevikku vaadata. Me ei tohiks olla väga masendunud.
Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.
  • Lugemisest tuleb kindlasti alustada, aga siis saabub hetk, kus lugemine tuleb kas just ära unustada, aga ennast sellest vabaks lasta. Vastasel juhul võib lugema jäädagi ja kõik need hääled, ehk siis teiste kirjutatud teosed hakkavad sinu kirjutamist segama.
  • Mulle endale tundub, et ajalugu ei ole põhjust lõputult lahti ja kokku kerida. Ühel hetkel tuleb tõmmata piir ja siis tuleks tõesti kirjutada tänasest päevast ja võibolla ka homsest päevast.
  • Mul on Lähis-Idaga omalaadne sõltuvussuhe, eelkõige läbi ristisõja-lugude. Huvitav, et kui 11. sajandi või ka hilisemad ristisõjad tunduvad meile millegi eksootilisena, siis Lähis-Idas on see tänane päev, vähemalt ristisõdijate kuvand – kusagil võib kaupmees, kui eurooplase välimusega ostja teda välja vihastab, sõimata ostjat ristisõdijaks, sionistiks. See on päris karm ütlemine.
  • Palverännu mõtteks, vähemalt keskajal ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda Jumalani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal. See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel