Juhan Peegel

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search

Juhan Peegel (19. mai 1919 – 6. november 2007) oli eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane, akadeemik ning kirjanik.

Tsitaate[muuda]

  • Vaatamata oludele, kuhu inimene on saatuse tahtel paisatud, peab ta jääma eelkõige inimeseks, peab hoidma oma kodupaika, keelt ja kultuuri. Ka (mõisa)orjuse kiuste tuleb harida põldu, ka (tsaari) surve kiuste tuleb teha ajalehte, ka nappide võimaluste kiuste tuleb anda lastele haridust. Siin tasub elada ja võidelda selle eest, et siin tõepoolet elada saaks.
  • Hea sõnum on nagu naise seelik: küllalt lühike, et äratada tähelepanu, kuid küllalt pikk, et katta kõige olulisemat.
  • Ajalooline saavutus on see, et ülikooli täiesti ei venestatud.
  • Sõda ei ole võimalik unustada, ta saadab meid nagu mingi nähtamatu koorem läbi elu.
  • [...] sõja mälestusi kaasas kanda on omaette raske koorem, mõnikord ehk raskemgi kui sõda ise. Sõja tõde on hirmus, kuid lihtne, aga tee selle mõistmiseni on raske ja keerukas.
  • Ma usun, et kõik need mehed, kes tegid sõja läbi ja kellel oli õnn või õnnetus ellu jääda, need vist kõik tahtsid pärast sõda selle hirmsa asja unustada. Tingimata unustada. Aga nähtavasti see ei ole võimalik ja nii või teisiti kanname seda koormat endaga kaasas.
  • Sõda on lõppenud, kuid võitjaid ei ole. Minu arust oli see katastroof, sest olime ju kaotanud kõik. Meil polnud vabadust, oma riiki, olime inimesi kaotanud kümnete tuhandete kaupa. Ei taha näiteks mitte iialgi enam meenutada Velikije Luki lahinguvälja, mis oli pärast talviseid lahinguid laipadega tihedalt kaetud.[1]

Tsitaate temast[muuda]

  • Peegel on ise kusagil kirjutanud, et inimesel võib olla suur, ilus, puhas süda kui ta on noor. Kuid hiljem elu vormib seda ja kirjutab oma lood peale ja siis see süda ei ole vanast peast üldse enam nii ilus ja puhas. Aga Juhan Peegli süda jäi lõpuni välja suureks, ilusaks ja puhtaks.

Viited[muuda]