Juhan Peegel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel
Juhan Peegel.jpg

Juhan Peegel (19. mai 1919 – 6. november 2007) oli eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane, akadeemik ning kirjanik.

Tsitaate[muuda]

  • Pärast sõda sattusin jutu peale legendaarse Villem Ernitsaga, kes oli pärast baaside lepingut Jaan Tõnissoniga ühes vagunis sõitma sattunud. Tõnisson oli öelnud, et oleks tulnud mingit vastupanu osutada, kas või üks pauk piiril teha, et terve maailm oleks teada saanud, et leping meile peale suruti. Väga paljud jagasid seda arvamust, kuigi jõudude vahekord oli muidugi selgelt teisel poolel. Aga üks asi on kindel – Eesti sõjaväe moraal oli sel ajal minu arvates väga kõrge. Olen kindel, et kui vastupanu oleks alanud, oleks see verine olnud. Aga kui arvestame ohvreid, mis okupatsioon kaasa tõi, siis kas need oleksid lahingutega võrreldes väga palju suuremad olnud?
  • Nii et sõjale ei saa läheneda nii, et kas panen sinna selle viisnurga või haakristi. See oli ikka kaugelt sügavam küsimus. Mina teeksin ikkagi ühe väga ilusa monumendi. Paneksin nimeks "Leinav ema" või "Leinav kodumaa". Terved perekonnad tapeti, viidi vangi; sõdisime, aga võitu me ei saanud – ikka jäi see okupatsioon. Ja kas siis sakslase all parem olnud oleks? See oli katastroof meie rahvale ja minu arvates on see väga suur kangelastegu, et 1991. aastal uuesti vabaks saime. Selle taga on tõsine võitlus iseendaks jäämise eest.
  • Siiski tahaksin, et leitaks võimalus kõiki hukkunuid koos mälestada. Sellepärast et olukord oli ikkagi niisugune, kus valikuvõimalust polnud.
  • Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.
Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.

="Ma langesin esimesel sõjasuvel"[muuda]

Tallinn: Eesti Raamat, 1979.

  • See jutt ei tule kuigi pikk, sest et mina, reavõitleja Jaan Tamm, langesin juba esimesel sõjasuvel. Mind matsid poolpõlenud külast kokkuaetud kolhoosnikud soojal septembripäeval külakalmistu nurka kaevatud ühishauda. Seda tööd juhatas elatanud staabiveltveebel ühest saksa tagalaüksusest, kes oma paksusest, kuumusest ja laibalehast hingeldas ning ropult vandus.
    • Romaani algus.

Allikata[muuda]

  • Vaatamata oludele, kuhu inimene on saatuse tahtel paisatud, peab ta jääma eelkõige inimeseks, peab hoidma oma kodupaika, keelt ja kultuuri. Ka (mõisa)orjuse kiuste tuleb harida põldu, ka (tsaari) surve kiuste tuleb teha ajalehte, ka nappide võimaluste kiuste tuleb anda lastele haridust. Siin tasub elada ja võidelda selle eest, et siin tõepoolet elada saaks.
  • Hea sõnum on nagu naise seelik: küllalt lühike, et äratada tähelepanu, kuid küllalt pikk, et katta kõige olulisemat.
  • Ajalooline saavutus on see, et ülikooli täiesti ei venestatud.
  • Sõda ei ole võimalik unustada, ta saadab meid nagu mingi nähtamatu koorem läbi elu.
  • [...] sõja mälestusi kaasas kanda on omaette raske koorem, mõnikord ehk raskemgi kui sõda ise. Sõja tõde on hirmus, kuid lihtne, aga tee selle mõistmiseni on raske ja keerukas.
  • Ma usun, et kõik need mehed, kes tegid sõja läbi ja kellel oli õnn või õnnetus ellu jääda, need vist kõik tahtsid pärast sõda selle hirmsa asja unustada. Tingimata unustada. Aga nähtavasti see ei ole võimalik ja nii või teisiti kanname seda koormat endaga kaasas.

Tsitaate temast[muuda]

  • Peegel on ise kusagil kirjutanud, et inimesel võib olla suur, ilus, puhas süda kui ta on noor. Kuid hiljem elu vormib seda ja kirjutab oma lood peale ja siis see süda ei ole vanast peast üldse enam nii ilus ja puhas. Aga Juhan Peegli süda jäi lõpuni välja suureks, ilusaks ja puhtaks.

Viited[muuda]

Kirjandus[muuda]

  • "Meie Juhan" Tammerraamat, 2019