Mälestus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mälestus on mällu jäänud või ka üles tähendatud mälupilt või meenutus mingist sündmusest, asjast või isikust.

Piibel[muuda]

Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Proosa[muuda]


  • Enam ei möödunud ainustki päeva üksildase jalutuskäiguta, kus võis takistamatult nautida ebameeldivate mälestuste kogu mõnu.



  • Mu mälust, isegi tahtmatust mälust, oli armastus Albertine'i vastu kaduma läinud. Aga näib, et on olemas ka ihuliikmete tahtmatu mälu, tolle teise mälu kahvatu ja steriilne imitatsioon, mis elab kauem, nagu mõned mõistuseta loomad või taimed elavad kauem kui inimene. Kätes-jalgades peitub küllaga tuimunud mälestusi. (lk 17)


  • Ma ei ole tahtnud nimetada palju nimesid, mitte sellepärast, et nad poleks väärt tulevaste põlvede mälestust, vaid mõeldes lugejale, keda võõrad nimed hirmutavad, kuna ta neid ei jõua korraga meelde jätta ja ütleb: "Mis lähevad mulle korda võõrad nimed ja võõrad inimesed, kes juba ammugi on surnud! Mul on küllaltki tegemist, et elavate inimeste nimesid meeles pidada."


  • Me kõik mäletame seda aega. Minu jaoks oli see samasugune kui teistelegi. Ja ometi räägime üksteisele ikka ja jälle nende ühiselt läbi elatud sündmuste iseärasustest, otsekui ütleksime selle üha korduva kõnelemise ja kuulamisega: "Tähendab, teiegi meelest oli see niiviisi? See siis kinnitab, et jah, kõik oli tõepoolest nii, pidi nii olema, see ei olnud pelgalt minu kujutluse vili." Me oleme kas ühel meelel või läheme vaidlema nagu inimesed, kes on reisil imepäraseid olevusi näinud: "Kas te seda suurt sinist kala nägite? Ah soo, teie nägite hoopis kollast!" Kuid meri, millel me sõitsime, oli üks ja seesama ning ka see lõpueelne pikaleveninud rahutus ja pinevus oli ühesugune kõigile, kõikjal: nii meie suurlinnade eri osades – tänavatel, tornelamute kvartalis, hotellis – kui ka tervete linnade, rahvaste ja mandrite ulatuses... (lk 7)
  • Inimesed võrdlevad oma tähelepanekuid, otsekui soovides või lootes leida kinnitust millelegi, mida need sündmused ise ei olnud lubanud - kaugel sellest, paistis, et nad olid selle täiesti välistanud. (lk 7)
  • Igatahes kui sellises meeleolus minevikku meenutada, siis näib seda ümbritsevat mingi ollus, mis möödunus vahetu osalemise ajal oli paistnud võõras, täiesti kõrvaline. Kas on võimalik, et tõelised mälestused sellest koosnevadki? (lk 7-8)


  • Me ei tunne kunagi kogu oma mina, kuigi mõnikord, vilksamisi, tunnetame oma tõelist mina. Ma ise arvan, et mälestused kujutavadki endast neid hetki, olgu või näiliselt tähtsusetuid, mis lasevad näha inimese sisimat olemust, inimest kõige tõelisemalt tema endana.
Täna olen ma seesama inimene, kes omal ajal see tõsine rippuvatesse rullidesse keeratud kiharatega linalakk tüdrukuke. Koda, kus see vaim elutseb, kasvab ja arendab välja instinktid, maitsed, tunded ning vaimsed võimed, aga mina ise, tõeline Agatha, olen jäänud ikka sellekssamaks. Ma ei tunne kogu Agathat. Kogu Agathat tunneb vist ainult Jumal. (lk 9)
  • Jõudsime välja ühe aasa juurde, mis oli lausa nagu kuldsete tulilillede meri. Käisime seal päris tihti — seda ma mäletan. Ma ei tea, kas see mälestus pärineb esimesest käigust või mõnest hilisemast ajast, kuid mäletan ja tunnen selgesti, kui ilus see oli. Mulle tundub, et ma pole enam kunagi näinud sellist tulililleaasa. Olen küll näinud aasu, kus kasvab mõningaid tulililli, kuid see on ka kõik. Aga suur varasuvine aas üleni täis kuldseid tulililli on tõesti midagi vaatamisväärset. See lummas mind siis, ja see lummab mind veel praegugi. (lk 66)
  • Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka orgu väikese raudtee ja metsaste nõlvadega, ja kõrgeid künkaid. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suvepuhkuse veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul mälus püsib. Sa ei näe seda enam sellesama pilguga — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..."
Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled õnnelik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86)


  • Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)



  • Surma juures pole häda mitte selles, et ta muudab tulevikku. Pigem selles, et ta jätab meid üksi meie mälestustega.


  • Mälestused on nagu unenäod, mille kooslus on ebaloomulik ja kus sa viibid vales ajas ja vales kohas, ning alles ärkamine toob maa peale tagasi. (lk 5-6)
  • Mälestustega on kummaline lugu. Mälestused on nagu müüdid, mis tekivad pealelangevast valgusest. (lk 8-9)
  • Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased? (lk 9)
  • Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti. (lk 33)



  • Griškovetsi loomingu eripära seisneb selles, et ta kirjutab korraga kõigist ja konkreetselt igaühest. Inimesed ei mõtle just sageli sellele, et kogedes midagi oma elus esmakordselt, muutuvad isegi väiksed ja tähtsusetud episoodid nende mälus olulisteks. Lõhnad, tänavad ja vanad sõbrad tunduvad nii tavalised, et mitte omistada neile suuremat tähendust. Need näitemängud annavad kõigile võimaluse süveneda meie ühiste mälestuste pikka sleppi.



  • Magnus oli seda väikest tüdrukut ka varem märganud. Kord oli ta neile kahele järele läinud, et näha, kus nad elavad. See oli olnud oktoobris, sest ta oli meenutanud vanu aegu, kui pühakutepäeva eelõhtul oli maskeerituna käidud kodust kodusse, kaalikalaternad käes. Magnus meenutas tihti vanu aegu. Mälestused varjutasid mõtteid ja ajasid segadusse. (lk 27)


  • Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende kire aastaaegu. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud talvel, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad suvel, kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. Sügise alguses tegi Fran Perezile ettepaneku abielluda. Perez peatus hetkeks, mälestusest uimane, ja taevas näis kõikuvat ning tema pea ümber tiirlevat, nii et ta ei saanud aru, kus lõpeb meri ja kus algab taevakumm. Frani väljakutsuv naeratus. "Noh, Jimmy? Mis sa arvad?" Ja ta suri sügisel, tormis, mis rappis Perezi kodu Fairi saarel, paisates kõrgele õhku merevahtu ja lõigates nad ära välismaailmast. (lk 9-10)


  • Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.
Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire. (lk 5)
  • Kontrollisin mitu korda, kas uks on lukus, siis püüdsin sinu peale mõelda, et uinuda, aga sa olid vaid hall ja laialivalguv pilt, nagu teisedki minu mälestused.
Nagu mustad mäed, mida ma ühel talveööl ületasin, nagu lagunenud talu magamiskamber, kus ma ühel hommikul ärkasin, nagu moodne tehas, kus ma juba kümme aastat töötan, nagu liiga tuttav maastik, mida pole enam tahtmist vaadata.
Varsti polnud enam ühtegi asja, millele mõelda, jäid ainult need asjad, millele ma ei tahtnud mõelda. Oleksin tahtnud natuke nutta, aga ma ei saanud, sest polnud vähimatki põhjust. (lk 12)


  • "Minagi käisin paar korda teie pool," laskis Tom end mälestustest kaasa kiskuda. "Dickie näitas mulle oma laevamudeleid."
"Need tegi ta lapsepõlves!" Härra Greenleaf säras. "Kas ta näitas teile ka oma majamakette? Või joonestusi?"
Neid polnud Dickie näidanud, kuid Tom kostis reipalt: "Jaa! Muidugi näitas. Sulejooniseid. Mõned olid võrratud." Tom polnud neid näinudki, aga äkitselt seisid need ta vaimusilma ees — iga joon, ühenduspunkt, kruvike joonestaja täpse käega paika pandud; tema silme ees oli joonestusi demonstreeriva Dickie naeratus; ta oleks võinud härra Greenleafi vaimustuseks tükk aega üksikasju kirjeldada, kuid hoidis end tagasi. (lk 8)
  • [Marge kirjas Dickie'le:] Suur tänu kõigi imeliste mälestuste eest. Need on nagu muuseumieksponaadid või merevaigukivistised, natuke isevärki. Küllap pead mindki niisuguseks. (lk 122)
  • Venezias otsustas Tom, et sellest tuleb kangelaslik merereis. Ta läheb Kreeka saartele julge ja enesekindla isiksusena, mitte ümmarguse nullina Bostonist. Kui Pireuse politsei võtabki ta kinni, jääb talle mälestus päevadest, kui ta seisis laeva vööris meretuultes, seilas üle tintmusta mere nagu võidukalt retkelt naasev Iason või Odysseus. (lk 183)


  • Aga ma pole mitte alati olnud oma hea mäluga rahul ja mälestustega nii leplik. Oh ei! On mälestusi, milledest olen püüdnud igati lahti saada. Olen püüdnud neid ajust välja kihutada, — aga nad on sinna nagu kinni kasvanud. Olen püüdnud neid mõistusega peeneks näppida, muuta neid tühiseks eimillekski, — aga nad on teravad ja iga kild lõikab. Asjata olen ka lootnud ja oodanud, et aeg need enda alla matab ja lämmatab. Nad on elavad, õelad ja salakavalad. Sageli tõusevad nad esile just siis, kui tunnen end kas mingist ilust või kellegi sangarlikkusest haaratult õilsamana ja puhtamana. Nad tulevad siis kui inetud irvitavad värdjad ja küsivad: "Aga kas sa tunned mind?" Ma võin neid ainult teiste ees maha salata. Mitte enda. Need on mu häbiga sigitatud mälestused.
Teine asi on mälestustega, mis olen endale sigitanud pettumuse, kurbuse ja murega. Palju aastaid tegi nende puudutamine mulle haiget, siis aga õppisin nägema, et suur osa neist mälestustest pole midagi muud kui mu enese täitunud soovid. Ussitama läinud õnned. Ja ma ei kaebagi saatuse peale, et ta kõiki mu soove pole täitnud. Võib-olla on mind sellega säästetud. Kuid kõigi nende inetute ja kurbade mälestuste vahele on puistatud tillukesi kuldteri. Neid on vähe. Aga nad on seda ilusamad. Ja juba nende pärast olen tänulik, et mulle on antud hea mälu. (lk 4-5)


  • Aeg enne ja Aeg pärast.
Ta võis kalendris näidata, millal piir ületati, kuid tema sisemuses oli üleminek ähmasem ja pikem ning võttis kaua aega. Aeg, mil julgus teda pisitasa, päev-päevalt, piisk-piisalt maha jättis ja asendus arusaamaga, et kõik on kadunud. Et mitte miski ei saa talle kunagi piisavalt tähtis olema, et ta oleks valmis saatusele väljakutset esitama. Valmis millegi eest võitlema, kuna ta teadis, et kõik on nagunii hiljaks jäänud.
Ja tema suurim mure, mis muutis kõik ületamatuks, oli see, et Aeg enne oli jätnud tema mällu ebamäärased fragmendid, samas kui Aeg pärast oli kogu oma energia pühendanud sellele, et püüda nende mälestuste puudumist tähtsusetuks muuta.
Ta isegi ei teadnud enam, mis tal puudu on. (lk 19)


  • Erinevalt Bernhard Giesenist, kes mõistab triumfi ja traumat kollektiivse ajalookogemuse ja ajalootõlgenduse ajaüleste antropoloogiliste kategooriatena, on ajaloolane Reinhart Koselleck rõhutanud ajaloolist pööret Auschwitzi-järgse aja rahvusmälu problemaatikas. Ta eristab kaht liiki negatiivseid mälestusi: neid, mis on seotud verise vägivalla ja alistamisega, mida on maailma ajalugu täis, ent mida ei saa pidada "mõttetuteks", ja neid, mida saab siiski "võimaliku õigluse mõõdupuuga mõõta või hinnata nõutava või kujutletava õigluse alusel." (lk 14)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021

Luule[muuda]

Mälestusräbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
Valu on kusagilt tuttav,
aga teadmine - hajund.

  • August Sang, "Emajõe unisel veerel" koondkogust "Emajõe unisel veerel" Tallinn: Vagabund 2003, lk 9-10


Ei mälestustel igatseda lasta,
ei vallu sukelduda söanda meel —
kui end kord jumalikku ängi kasta,
kuis sallida siis ilmakära veel?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel