Mälestus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mälestus on mällu jäänud või ka üles tähendatud mälupilt või meenutus mingist sündmusest, asjast või isikust.

Piibel[muuda]

Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Proosa[muuda]




  • Enam ei möödunud ainustki päeva üksildase jalutuskäiguta, kus võis takistamatult nautida ebameeldivate mälestuste kogu mõnu.


  • Mu mälust, isegi tahtmatust mälust, oli armastus Albertine'i vastu kaduma läinud. Aga näib, et on olemas ka ihuliikmete tahtmatu mälu, tolle teise mälu kahvatu ja steriilne imitatsioon, mis elab kauem, nagu mõned mõistuseta loomad või taimed elavad kauem kui inimene. Kätes-jalgades peitub küllaga tuimunud mälestusi. (lk 17)


  • Ma ei ole tahtnud nimetada palju nimesid, mitte sellepärast, et nad poleks väärt tulevaste põlvede mälestust, vaid mõeldes lugejale, keda võõrad nimed hirmutavad, kuna ta neid ei jõua korraga meelde jätta ja ütleb: "Mis lähevad mulle korda võõrad nimed ja võõrad inimesed, kes juba ammugi on surnud! Mul on küllaltki tegemist, et elavate inimeste nimesid meeles pidada."


  • Surma juures pole häda mitte selles, et ta muudab tulevikku. Pigem selles, et ta jätab meid üksi meie mälestustega.


  • Griškovetsi loomingu eripära seisneb selles, et ta kirjutab korraga kõigist ja konkreetselt igaühest. Inimesed ei mõtle just sageli sellele, et kogedes midagi oma elus esmakordselt, muutuvad isegi väiksed ja tähtsusetud episoodid nende mälus olulisteks. Lõhnad, tänavad ja vanad sõbrad tunduvad nii tavalised, et mitte omistada neile suuremat tähendust. Need näitemängud annavad kõigile võimaluse süveneda meie ühiste mälestuste pikka sleppi.


  • Me kõik mäletame seda aega. Minu jaoks oli see samasugune kui teistelegi. Ja ometi räägime üksteisele ikka ja jälle nende ühiselt läbi elatud sündmuste iseärasustest, otsekui ütleksime selle üha korduva kõnelemise ja kuulamisega: "Tähendab, teiegi meelest oli see niiviisi? See siis kinnitab, et jah, kõik oli tõepoolest nii, pidi nii olema, see ei olnud pelgalt minu kujutluse vili." Me oleme kas ühel meelel või läheme vaidlema nagu inimesed, kes on reisil imepäraseid olevusi näinud: "Kas te seda suurt sinist kala nägite? Ah soo, teie nägite hoopis kollast!" Kuid meri, millel me sõitsime, oli üks ja seesama ning ka see lõpueelne pikaleveninud rahutus ja pinevus oli ühesugune kõigile, kõikjal: nii meie suurlinnade eri osades – tänavatel, tornelamute kvartalis, hotellis – kui ka tervete linnade, rahvaste ja mandrite ulatuses... (lk 7)
  • Inimesed võrdlevad oma tähelepanekuid, otsekui soovides või lootes leida kinnitust millelegi, mida need sündmused ise ei olnud lubanud - kaugel sellest, paistis, et nad olid selle täiesti välistanud. (lk 7)
  • Igatahes kui sellises meeleolus minevikku meenutada, siis näib seda ümbritsevat mingi ollus, mis möödunus vahetu osalemise ajal oli paistnud võõras, täiesti kõrvaline. Kas on võimalik, et tõelised mälestused sellest koosnevadki? (lk 7-8)


  • Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)


  • Mälestused on nagu unenäod, mille kooslus on ebaloomulik ja kus sa viibid vales ajas ja vales kohas, ning alles ärkamine toob maa peale tagasi. (lk 5-6)
  • Mälestustega on kummaline lugu. Mälestused on nagu müüdid, mis tekivad pealelangevast valgusest. (lk 8-9)
  • Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased? (lk 9)
  • Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti. (lk 33)


  • Me ei tunne kunagi kogu oma mina, kuigi mõnikord, vilksamisi, tunnetame oma tõelist mina. Ma ise arvan, et mälestused kujutavadki endast neid hetki, olgu või näiliselt tähtsusetuid, mis lasevad näha inimese sisimat olemust, inimest kõige tõelisemalt tema endana.
Täna olen ma seesama inimene, kes omal ajal see tõsine rippuvatesse rullidesse keeratud kiharatega linalakk tüdrukuke. Koda, kus see vaim elutseb, kasvab ja arendab välja instinktid, maitsed, tunded ning vaimsed võimed, aga mina ise, tõeline Agatha, olen jäänud ikka sellekssamaks. Ma ei tunne kogu Agathat. Kogu Agathat tunneb vist ainult Jumal. (lk 9)
  • Jõudsime välja ühe aasa juurde, mis oli lausa nagu kuldsete tulilillede meri. Käisime seal päris tihti — seda ma mäletan. Ma ei tea, kas see mälestus pärineb esimesest käigust või mõnest hilisemast ajast, kuid mäletan ja tunnen selgesti, kui ilus see oli. Mulle tundub, et ma pole enam kunagi näinud sellist tulililleaasa. Olen küll näinud aasu, kus kasvab mõningaid tulililli, kuid see on ka kõik. Aga suur varasuvine aas üleni täis kuldseid tulililli on tõesti midagi vaatamisväärset. See lummas mind siis, ja see lummab mind veel praegugi. (lk 66)
  • Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka orgu väikese raudtee ja metsaste nõlvadega, ja kõrgeid künkaid. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suvepuhkuse veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul mälus püsib. Sa ei näe seda enam sellesama pilguga — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..."
Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled õnnelik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86)



Luule[muuda]

Mälestusräbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
Valu on kusagilt tuttav,
aga teadmine - hajund.

  • August Sang, "Emajõe unisel veerel" koondkogust "Emajõe unisel veerel" Tallinn: Vagabund 2003, lk 9-10

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel