Aleida Assmann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleida Assmann, 2014.

Aleida Assmann (sünninimega Aleida Bornkamm; sündinud 22. märtsil 1947 Bielefeldis Lääne-Saksamaal) on saksa kultuuriantropoloog.

"Mineviku pikk vari"[muuda]

Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika". Tõlkinud Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021.


  • Kas "poliitilisest" või "rahvuslikust mälust" saab rääkida seal, kus ajalugu on identiteediloome teenistuses; kus kodanikud võtavad selle omaks ja poliitikud seda vannutavad. Erinevalt mitmehäälsest sotsiaalsest mälust, mis on "alt" tulev mälu ja mis hävib ikka ja jälle põlvkondade vahetudes, on ajaülesena kestma mõeldud rahvuslik mälu palju ühtsem konstruktsioon, mis on seotud poliitiliste institutsioonidega ja mõjutab ühiskonda "ülevalt alla". (lk 45)
  • Sõnal "müüt" on topelttähendus; Buruma kasutatud variandis tähendab see ajalooliste faktide võltsimist, ajaloouurimine saab neid fakte kummutada; müüt on vale ja väära teadvuse manifestatsioon, mida dekonstrueerib loo tõde, ning see pannakse tallele. Ent müüdi määratlemiseks on ka teisi võimalusi. See võib tähendada ka vormi, et ajalugu vaadatakse "identiteedi silme läbi"; sellises variandis tähendab müüt omaenda loo afektiivset omaksvõttu. Selles tähenduses on müüt aluslugu, mis ei lahtu historiseerimisel, vaid on varustatud püsiva tähendusega, mis hoiab ühiskonna möödanikku olevikulisena ja ammutab sellest tuleviku jaoks orienteerumisjõudu. Müüdiks ülendatud lugu on sotsiaalses tegelikkuses "selliselt kohal, et minevik ja olevik lähevad mingites kohtades ja määratlevates toimingutes teineteiseks üle." (lk 49-50)
  • Ajaloo omastamine ja võltsimine ilmnevad sageli korraga, aga see ei pea nii olema. Et neid juhte täpsemalt uurida ja eristada, on ideoloogiakriitika uurimisparadigma vaja asendada rahvusliku mälu paradigmaga. Ajaloo mõtestamist ja ülendamist mälestiste, monumentide ja pühapaikade kujul ei saa taandada ajalooliste tõikade võltsimisele, sest see ise on ajalooline tõsiasi. (lk 50)
  • Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021