Mine sisu juurde

Cicero

Allikas: Vikitsitaadid
Cicero büst
Fragment Cesare Maccari freskost "Cicero mõistab Catilina hukka" (1889)
Pavel Svedomski, "Fulvia Cicero peaga"

Marcus Tullius Cicero (3. jaanuar, 106 eKr – 7. detsember, 43 eKr) oli Vana-Rooma oraator, riigimees, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjanikuks.

Proosa[muuda]

  • Ükski inimene ei tohi unustada surma paratamatust ega kahelda selle saabumise võimalikkuses juba selsamal päeval.
    • Cicero, "Vanadusest" ("De Senectute"), u 78 eKr



  • Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud.
  • Õigusriigi aluseks on põhimõte, mille kohaselt kedagi ei kohelda ebaõiglaselt ja rahvast teenitakse hästi.
  • On kahte sorti ilu: armsus ja väärikus. Armsust tuleks pidada naise ja väärikust mehe omaduseks.
    • Cicero, "Kohustustest" ("De Officiis", 78 eKr)


  • Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.
    • Cicero; "Rooma kirjanduse antoloogia", lk 159


  • Oh ajad, oh kombed! Senat teab, konsul näeb, tema elab ikkagi! Elab? Vähe sellest, ta tuleb isegi senatisse, võtab osa avalikust nõupidamisest ja silmitsedes määrab igaühe meist tapaohvriks.
  • O tempora! O mores!


  • Oh surematud jumalad! Missuguste inimeste hulka me oleme sattunud? Missugune riik on meil? Millises linnas me elame?
    • Cicero, "Esimene kõne Catilina vastu", IV.9, tlk Astrid Kurismaa, rmt: "Rooma kirjanduse antoloogia", 1971, lk 163


  • 1. Kui mul mingil määral on loomulikku andekust, kohtunikud, kuigi tunnen, kuivõrd tühine see on; või kui oman teatavat vilumust kõnelemises, mis puhul ma ei salga, et olen sellega mõõdukalt tegelnud; või kui mul on mingisuguseid teadmisi mainitud alal, mis on saadud kõige üllamate kunstide harrastamise ja õpingutega, mille kohta tunnistan, et ma oma elu ühelgi perioodil neist pole eemale hoidnud, siis lausa õigusega peab esimeste hulgas minult kõige selle vilja nõudma just too Aulus Licinius. Sest nii‘ kaugele kui mu mõtted suudavad tagasi vaadata minevikku ja meenutada lapsepõlve kõige kaugemaid mälestusi, näen seda meelde tuletades alati teda kui esimest inimest, kes mind ergutas niisuguse huviala valikul ja sellele alale asumisel. Kui tema julgustusel ja tema õpetuste põhjal väljakujunenud kõneoskus on iial suutnud kellelegi pääsemist tuua, siis on mu kohuseks, niivõrd kui see minust oleneb, just eriti teda abistada ja toetada, kellelt see kõneoskus on omandatud, millega teisi võin aidata ja päästa.
2. Ja ärgu keegi imeks pangu, et ma sellest nõnda kõnelen, sest Liciniuses peitub mingi teist laadi vaimuanne, mis ei ole ei kõnetalent ega ka kõneteadus; nii ka mina ei ole end iial ainult sellele ainsale huvile pühendanud. Sest tõepoolest, kõigil vaimu harivatel teadustel on nagu mingi ühine side ja omavahel on nad nagu suguluse kaudu seotud.
  • Cicero, "Kõne poeet Archiase kaitseks", tlk Astrid Kurismaa, rmt: "Rooma kirjanduse antoloogia", 1971, lk 170


  • [Vanem Scipio:] Aga et oleksid agaram riigi kasude kaitsmises, siis kuule seda: kõigile, kes isamaad on kaitsnud, aidand ja edendand, on taevas kindel koht määratud, kus nad õndsaina naudivad igavest elu. Sest miski pole sellele pääjumalalle, kes kõike maailma valitseb, niipalju kui see puutub maapäälsesse ellu, meelepärasem kui õiguslikul alusel yhteliitund inimeste yhingud ja yhiselt asjade ajamised, mida riikideks nimetatakse. (lk 7)
    • Cicero, "Scipio unenägu", tlk Johannes Aavik, rmt: kogumik "Scipio unenägu", Tartu: Istandik, 1928

Tema kohta[muuda]

  • Kuigi ta oli Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli nõrk nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seksihimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)


  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021

Allikata[muuda]

  • Parem on, et inimesed küsivad, miks sul ei ole ausammast, kui et nad küsivad, miks sul on.
  • Kuidas külvad, nõnda lõikad.
  • Parem on ülekohut kannatada, kui teha.
  • Pole olemas muret, mida aeg ei vähenda ega pehmenda.
  • Elu ei ole midagi ilma sõpradeta.
  • Tõelist sõpra tuntakse hädast.
  • Kaheldes jõuame valed välja tuua.
  • Nälg on parim kokk.
  • Sõja ajal seadused vaikivad.
  • Elu on lühike, kuid kuulsus võib olla igavene.
  • Südametunnistuse võim on suur: ta annab end ühtmoodi tunda, võttes süütult igasuguse kartuse ja maalides süüdlase kujutluses lakkamatult pilte teenitud karistusest.
  • Mida kõrgemal me seisame, seda tagasihoidlikumalt me peaksime istuma.
  • Jõuliselt, lühidalt väljendatud mõtted aitavad elu parandamisele soodsalt kaasa.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel