Igavene elu
Proosa
[muuda]- Tegelikult peetakse ju lihapirukaid üsna tavaliseks söögiks, millest pole koguni mõtet rääkida, kuigi näiteks magustoidud sobivad kõneaineks küll. Ei teagi, kas see on ikka õige? Kui nii võtta, siis kes ei mäletaks legendaarseid kuuekümne kaheksanda aasta pirukaid ja kas või seitsmekümne viiendal või isegi mõnel korral kaheksakümnendate lõpus küpsetatuid. Need jäid kõigile meelde, ja nagu öeldud, kuuekümne kaheksanda aasta pirukatest tuli suisa müüt. Aga! Legend või mitte, peaasi, et need olid head pirukad. Pirukatega on ju nii, et pane nad kotti ja võta rongisõidule isegi siiasamasse Elva järve äärde — ja oled vaevu Peedul, kui need pirukad on juba külmad ja halvad, hangunud ja maitsetud, mille peale ei saa isegi pahandada, sest pirukad ei pea lihtsalt kotis vastu!
- Ja tädi Eva omad?
- Ainuke vahe ongi selles, et tädi Eva omadega on sõidetud Moskvasse — ja alles tagasiteel enne Tartut võite võtta viimase neist, mis on teinud pagasis raske reisi läbi metroode ja suurlinna kaubamajade ning saanud vintsutada mis kole, ja ta maitseb, justkui oleks ta äsja ahjust tulnud! Tädi Eva andis neile pirukatele igavese elu!
- Mart Kivastik, "Tädi Eva koogid", Looming 12/2005, lk 1789
- Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
- Kolm leedu naist – Maria, Laima ja Laura – tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
- Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
- Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
- Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
- Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
- Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi diakon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus sind ristida.
- Nagu jaasõna küsimata, on sulle antud nõder ja terveks tegev elu lihas, nõnda, jaasõna küsimata, annan ma sulle igavese elu Jeesus Kristuses. Aamen. (lk 21)
- Ähmis Isa silitas Ema palet ning vahtis meeletuil silmil ümberringi. Mis siin toimub? Mida Baraki-rahvas teeb? Mis komejanti siin aetakse? Nüüd, kus ta peab ehk mõlemast ilma jääma – tütrest ja naisukesest, tema ainsatest kallitest elavatest hingedest? Mis lunastus, mis õnnistus? Mis igavene elu?
- Isa ei uskunud ei katoliku ega luterite Jumalat, ei saatanat, ei Allahi, ei kaarte, ei Muhamedi. Ei kedagi. Ei midagi. (lk 24)
- Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015