Mine sisu juurde

Kohustus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Ta oli alles kaheksateistkümne aastane ja teda polnud veel seltskonnale tutvustatud, sest tema hooldajate arvates tuli esitlemist edasi lükata nii kaua, kui vend kontinendilt tagasi pöördub ja oma kaitsja rolli taas sisse võtab. Seetõttu oli otsustatud, et järgmine salongiõhtu, mis lähenes kiiresti, saab neiu uue ja põneva eluetapi alguseks, mil noor naine astub seltskonnaareenile. Aubrey oleks jäänud meelsamini vanemate mõisa ja nautinud oma melanhoolset meeleseisundit. Olles ise elanud läbi nii šokeerivaid juhtumisi, ei huvitanud teda võõraste moenarride tühised tegemised ja intriigid, aga ta otsustas siiski eelistada õe ühiskondlikke kohustusi omaenese mugavusele. Nad sõitsid linna ja valmistusid järgmiseks päevaks, mil pidi toimuma järjekordne salongiõhtu.



  • Ööseltöötaja väsib mitte niivõrd tööst kui kohustusest ajada üksipäini terve magava maailma asju. (lk 121)


  • [Odysseus:] "Ma olen Hektoriga korra kohtunud," ütles ta. "See oli üsna sõja alguses, kui me ikka veel tegime näo, nagu oleks vaherahu võimalik. Ta istus oma isa Priamose kõrval kipakal toolil, aga see mõjus, nagu oleks ta istunud troonil. Ta ei olnud lihvitud ega täiuslik. Ent ta oli pealaest jalatallani nagu kompaktne mõõtu tahumata marmorrahn. Tema naine Andromache kallas meile veini. Hiljem kuulsime, et ta oli sünnitanud Hektorile poja. Astyanaxi. See tähendab linna valitsejat. Ent Hektor kutsus poega Skamandrioseks, jõe järgi, mis voolas Trooja all."
Midagi tema hääles.
"Mis temast sai?"
"See, mis saab kõigist poegadest sõjas. Achilleus tappis Hektori ja hiljem, kui Pyrrhos palee tormijooksuga vallutas, võttis ta Astyanaxi kinni ja purustas lapse pea. See oli kohutav nagu kõik, mida Pyrrhos tegi. Aga seda oli vaja. See laps oleks kasvanud suureks, südames vaen. Poja tähtsaim kohus on isa eest kätte maksta. Kui ta oleks elama jäänud, oleks ta kogunud kokku oma mehed ja meile kallale tunginud."
Akna taga õues oli kuust jäänud vaid pisike kild. Odysseus vaikis, heides oma mõtetega. (lk 233-234)