Eugene O'Neill

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eugene O'Neill (Alice Boughtoni foto).

Eugene Gladstone O'Neill (16. oktoober 1888, New York, USA – 27. november 1953, Boston, USA) oli USA näitekirjanik, USA tänapäevase näitekirjanduse rajaja. Tema üks tuntumaid teoseid on draama "Pikk päevatee kaob öösse". 1936. aastal pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna.

Allikata[muuda]

  • Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.

Tema kohta[muuda]

  • Kasvades üles teatri riietusruumides ning küpsedes eksperimentaallavastuste õhkkonnas, ei andnud O'Neill oma parimat mitte niivõrd näitekirjanikuna, kui just kõikehaarava teatrikunsti viljelejana. Ta näidendid, mis tihti kahvatavad eluta raamatukogu vaikuses, muutuvad uskumatult jõuliseks elava, kujutlusvõimelise näitelava nõiaväelises miljöös.
    • Mardi Valgemäe, "Ekspressionismist Eugene O'Neilli näidendeis", Tulimuld 4/1962
  • Ajapikku selgub, et pahele andumise on põhjustanud kunagine psüühiline trauma või kompleks, viimane aga on omakorda tekkinud veel varem tärganud kirest. Niisugune psühhoanalüütiline liin aga kasvab lavastuses märkamatult sotsiaalseks liiniks, sest kogu etendus kujutab endast suurt ja lootusetut võõrandumisprotsessi, mis on vältimatult omane sellele ühiskonnale, kus kõlavate sõnade varju on peidetud täielik ükskõiksus inimese vastu.
  • O'Neilli "Päevatee" oli minu jaoks põnev juba lavakooli astudes. Tegin sellest oma sisseastumistöö – paberil. Tollal vaatasin seda maailma Edmundi pilgu läbi. Vahepeal on seda lavastatud kolm korda. Nüüd oskan ehk vaadata kõigi tegelaste pilgu läbi. [---]
Kaheksakümnendate alguses tegime tollase Noorsooteatriga Dominiiklaste kloostri siseõuel triloogia "Elektra saatus on lein". Neid töid meenutades on natuke hirmus mõelda, et ehk ei ole me – õieti küll mina ise – täna enam nii valutundlikud, kui O'Neill vajab. Ehk on aeg ja elu (või teater?) valuläve kõrgemaks tuimendanud?
  • Ma ei taha rääkida tükist, etendusest, näidendist, millega ma tegelen. Mul on vaja ennast täita. Las ma mängin, siis võime sellest rääkida. [---] Klassika, nagu O'Neill on, on sedavõrd rikas tõlgendusvõimalustest, see teebki näidendi klassikaks. Tuleb arvestada ka sellega, et aeg on muutunud. Etendus sünnib siin ja praegu.
  • Ühesõnaga, seda etendust vaadates tuleb vaatajal endale ikka öelda, et see on teater, see on teater. Kas ikka on, kui lavastaja ja näitlejad selle loo nii lähedale toovad?
  • Kui ema oma valge siidsalli kaelast võtab ja haigele pojale kaela seob, on äkki selge, et ta ei usu poja paranemisse. Või on see etenduse algul antud märk, üks tükk tülli tegelaste kaelas, hiljem kogu perekonda nagunii katvast valgest ja valusast udust.
Hetketi välgatav tõde näib torkiva udu hajutavat, aga see on valusamgi kui vale. On üldse võimalik midagi muuta?
  • Mehed toetuvad hekipügamisele ja kirjandusele – luulele, näidenditele, ka vallutustele naistevallas. Neid valdab soov reaalsust kõrvale lükata, soov mitte seda märgata ja kummaline usk sellese, et kui mina teen näo, et ei näe, siis ei saa lagunemist näha ka teised.
Hästi paljuütlevalt täpne on stseen, kus kõik mehed kolmekesi vaatavad aknast välja, vahivad kaugusse, ehkki tegelikult peaksid sel hetkel vaatama selja taha, kus neile kõige lähedasem naine tuge otsib ega leia. Peaksid tegutsema… vist… aga kuidas?
  • Silmad kõnelevad selles tükis kõigil osalistel, neis silmis on valusädemed, neis on hirm ja väljapääsmatus. Ka üksindus – mis siis, et ollakse ontlikult ja pealtnäha koos. Kõik tegelased selles tükis on kindlalt ebakindlad. Kas ainult näidendis, kas ainult tegelased…
  • Tuttav psühholoog ütleb, kui "Päevateest" räägime, et inimestele on teraapiaks see, kui nad näevad, et ka teistel on sama halb või hea kui nendel. Äratundmine jätab lootuse.
  • Kui korra igal kümnendil lavastatud "Hamleti" puhul võiks teise või kolmanda plaanina aduda, mis suunas see tuul siis tõmbas ja milline olukord nende va liigestega oli, siis "Pika päevateega" on asi näiliselt justkui lihtsam. Mingis mõttes ka igavam, sest fookus on kitsas ja ähvardab sügavaks minna. O'Neilli näidend on eelkõige mõtisklus inimese ja tema elatud elus tehtud vigade üle.
  • Joomine ei ole eesmärk, see ei tundu näidendis isegi pahena, ka Mary narkosõltuvus mitte. Joomine on kui kate millelegi, mida enam ei ole, aga mida kõik tegelased igatsevad.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel