Näitekirjanik

Proosa

Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne kirjaniku kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui autor arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole aasta pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest kriitika leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast kogemusest hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema. (lk 7)
Lava sügavuses klähvib inspitsient atavistlikus vihahoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja hääle ära karjunud ega saa sõnagi suust, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst.

Härra autor kössitab parteris nagu hunnik õnnetust. Olukord on lootusetu ja miski asi ei aita, sest ülehomme on peaproov. (lk 21)

Kunstnik loeb tüki läbi, hoolimata selle keele- ja stiili-ilust; ta vaatab ainult, kus peavad uksed olema ja milliseid segavaid mööblitükke nõuab autor, et pärast nõupidamist lavastajaga kõik teisiti teha. Jahmunud autor kuulutab seepeale, et just nii ja mitte teisiti ta asja kujutleski. Teatrile on nimelt väga omane, et asjad üldse kukuvad välja hoopis teisiti, kui neid esialgu ette nähakse. (lk 39)
- Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek, 1981, LR nr 45/46

"Terve aja," ütles naine, "oli see peidus kõikide silme all. Sinu tõeline anne."

Naine istus talle kaksiratsa otsa, pusis teksad ta puusadelt.

"Mu tõeline anne," kordas tema pikkamisi. "Oli peidus."

"Sinu geniaalsus. Sinu uus elu," ütles naine. "Sa oled sündinud näitekirjanik, mu arm. Olgu tänatud jumal või kurat, aga me nuputasime selle välja." (lk 80)

Ent parasjagu ütles tema naine: "No terekest, söör Lancelot, olete teie vast tragi. Tooge oma piik tandrile." Ja milline kaunis viis päriselt virguda, ratsur-abikaasa sosistamas tema värskelt rüütliks ülendatud tillile, soe hingeõhk rääkimas talle, et ta on — kes õieti? Geenius. Oma kontides teadis Lotto seda ammugi. Teadis sestsaadik, kui ta oli poisipõnn, kelle deklameerimine toolil ajas täiskasvanud mehed näost roosaks ja vesistama. Aga kui kena on selline kinnitus, ja veel sedasi vormistatuna. Kuldse lae ja kuldse naise all. Heakene küll siis. Ta hakkab näitekirjanikuks. (lk 80)
Ta jälgis, mismoodi too Lotto, kelleks ta oli end arvanud, tõusis jumestatuna ja keskaegses rõivastuses ning lõõtsutas, vammus higine, kuna publiku püstiovatsioonid andsid väljenduse tema sisimale möirgele. Kehatu kummitus läks liialdatud kummardusega, huljus läbi suletud korteriukse igaveseks minema.

Järele oleks pidanud jääma olematus. Kuid mingisugune Lotto säilis ometi. Üks eraldiseisev, uudne tema, abikaasa all, kelle nägu libises üles mööda ta kõhtu, kes lükkas kõrvale tangapüksikeste paela, mähkudes ta ümber. Tema sõrmed vedasid lahti naise kitli, paljastasid rindade tibulinnud, naise kallakil lõug sihtis nende kehade ähmast peegeldust ülal. Naine ütles: "Oh jumal," poksis rusikatega ta rinnakorvi, ütles: "Nüüd oled sa Lancelot. Mitte enam Lotto. Lotto on lapsenimi, sina aga pole laps. Sa oled Lancelot Satterwhite, kuradima geniaalne näitekirjanik. Me saavutame selle."

Juhul kui see tähendab, et tema naine naeratab talle blondide ripsmete tagant jälle, tema naine, kes kappas temaga praegu nagu ratsavõistluste medalist, suudab ta muutuda. Suudab täita naise soovi. Nurjunud näitlejat pole enam. On potentsiaalne näitekirjanik. Temas kerkis tunne, justkui avastanuks ta akna valguseta konkus, kuhu oli lukustatud. Ehkki iselaadi kaotusvalu püsis. Selle tõrjumiseks sulges ta silmad, et liikuda pimesi suunas, mida esialgu oskas näha selgelt vaid Mathilde. (lk 80-81)

Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017