Karel Čapek

Karel Čapek

Karel Čapek (9. jaanuar 1890 Malé Svatoňovice – 25. detsember 1938 Praha) oli tšehhi kirjanik.

Teoseid eesti keeles

• "R.U.R." ("Rosumovi Univerzální Roboti") [1920]. Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika 1985, Loomingu Raamatukogu nr 3
• "Aedniku aasta" [1929]. Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41
• "Üheksa muinasjuttu". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Eesti Raamat 1975.
• "Retk Hispaaniasse". Tõlkinud Aleksander Raid. Tallinn: Perioodika, 1976, Loomingu Raamatukogu nr 40/41
• "Apokriivade raamat" [1932]. Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat, 1990
• "Hordubal. Meteoor. Tavaline elu. Esimene päästesalk" (lühiromaanid). Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Eesti Raamat, 1979
• "Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust" [1929]. Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
• "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46
• "Masaryk jutustab oma elust: kõnelused K. Č[apek'iga]". Tõlkinud Marie Arak, eessõna Jüri Uluots. Tartu: Loodus, 1937
• "Valitud teosed" (sisaldab "Inglise kirjad", "Sõda salamandritega", "Valge taud", "Ema"). Tõlkinud Friedrich Kõlli. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956

"Kuidas sünnib näitemäng"

• Me ei taha petise kombel teeselda, nagu mõistaksime me teatrit, tõsiasi on see, et teatrit ei mõista mitte keegi, ei inimesed, kes on lavalaudadel halliks läinud, ei vanimadki teatrijuhid, ammugi siis arvustajad. Püha jumal, kui dramaturg võiks ette teada, et tükil on minekut! Kui teatrijuht suudaks ette näha, et tükk teeb hea kassa! Kui näitlejal oleks eelnevalt mõni märk, et ta oma osa välja mängib! Siis, siis küll võiks teha teatrit niisama rahumeeli ja ausalt, nagu tehakse toole-laudu või keedetakse seepi. (lk 5)
• Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul õhtul sünnib lausa ime, et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi plaani täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)
• Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne kirjaniku kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui autor arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole aasta pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest kriitika leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast kogemusest hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema. (lk 7)
• Ja kui erakordse juhuse armust juhtub esietendusel, et keegi ei aja teksti segi, et räpakalt kinnitatud kuliss maha ei prantsata, et prožektor läbi ei põle ega sünni muid äpardusi, siis saab lavastaja kriitika käest kiita, et "lavastus oli hoolikalt läbi mõeldud". (lk 13)
• Lava sügavuses klähvib inspitsient atavistlikus vihahoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja hääle ära karjunud ega saa sõnagi suust, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst.

Härra autor kössitab parteris nagu hunnik õnnetust. Olukord on lootusetu ja miski asi ei aita, sest ülehomme on peaproov. (lk 21)

• Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu torust autorile kõrva tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes köha käes, ning vahib autorit pisaraist märgade ning etteheitvate silmadega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)
• Peaproov on teoreetiliselt sihukene proov, kus kõik peab olema "nagu etendusel", dekoratsioonide, valgustuse, kostüümide, grimmi, lavataguste helide, rekvisiidi ja statistidega; praktikas on tegemist prooviga, kus kõigest sellest midagi puudub, kus laval on tavaliselt vaid pooled dekoratsioonid, kuna pooled alles kuivavad või neid kinnitatakse raamidele või on mingil muul moel "alles tulemas"; kui püksid on valmis, siis pintsakud mitte; kus tuleb välja, et terves teatris pole ainsatki kõlblikku parukat; kus selgub, et puuduvad just kõige tähtsamad rekvisiidid; kui statistid ei saa tulla, sest üks neist on kohtus tunnistajaks, teine kuskil kontoris ametis, ülejäänud haiged või teab kus; kui tellitud flöödimängija saab tulla alles kell kolm, sest ta töötab matusebüroos. Peaproov on üksnes kõige selle peaülevaatus, mida viimasel hetkel veel pole olemas. (lk 26)
• ... siiamaani pole peaproovi ilma lamendita iialgi olnud.

Lamendi suurus oleneb lavastaja autoriteedist; kõige suuremat lamenti saab, kui lavastajaks on teatri peanäitejuht ise. Kui lavastaja on väga nõrk, siis hoolitsevad vajaliku lamendi eest näitejuht, inspitsient, etenduse juht, valgustaja, mehhaanik, grimeerija, rekvisiitor, etteütleja, kostümeerija, garderoobi ülem, puusepp, mees nööripööningult, parukategija, lavameister või mõni muu tehniline jõud. Ainsaks reegliks on, et löömingus ei kasutata tuli- ega külmrelvi, muud ründe- ja kaitsevahendid aga on enam¬vähem lubatud, võib kisendada, karjuda, röökida, lõuata, nutta, päevapealt vallandada, au haavata, direktorile kaevata, vaenulikke küsimusi esitada ja muul viisil vägivalda kasutada. (lk 30)

• Kunstnik loeb tüki läbi, hoolimata selle keele- ja stiili-ilust; ta vaatab ainult, kus peavad uksed olema ja milliseid segavaid mööblitükke nõuab autor, et pärast nõupidamist lavastajaga kõik teisiti teha. Jahmunud autor kuulutab seepeale, et just nii ja mitte teisiti ta asja kujutleski. Teatrile on nimelt väga omane, et asjad üldse kukuvad välja hoopis teisiti, kui neid esialgu ette nähakse. (lk 39)
• Kui autor kirjutab oma näitemängus ette "rahva", siis näeb ta vaimusilmas tervet hulka tüsedaid, turjakaid, laiade õlgade, jämeda kaela ja võimsa häälega indiviide vanemate ja nooremate hulgast, nagu üks "rahvas" tõenäoliselt on; pärast on ta kibedasti pettunud, kui näeb laval õblukeste õlgade, kukehäälega ja enam-vähem väsinud kõõluskite padikonda, kellel pole mingil määral rahvale omast kehalist tüsedust ja eluskaalu. Need on muide gümnaasiumiõpilased, viis krooni õhtu pealt; viie krooni eest ei saa inimene olla tüse, laiade õlgade ega punetava näoga. Kuna lavastaja neile kulisside vahelt sisistab: "Kuradi ahvid, liikuge terake!", siis nad liiguvad terakese, õõtsudes ja üksteist nügides ning üritavad tekitada muljet, nagu oleksid nad elusad. (lk 60)
• Rekvisiitori vaatevinklist on realistlikud tükid "rasked tükid". Te ei oska aimatagi, mis vaev on hankida näiteks roostes rattarehve või lambitahikääre või kääbusmännist jalutuskeppi; ent realistlikud autorid nõuavad just sääraseid asju iseäraliku innuga. Nad toimiksid palju paremini, kui nõuaksid paavsti tiaarat, Neptuni kolmpiid; sihukesi reliikviaid rekvisiidilaos leidub, ent kust kuradi kohast sa roostes rattarehve võtad? kust sa leiad peotäie ropsitud kanepit? kust sa ostad kubu õlgi või katkise ranitsa? Need on julmad nõudmised. (lk 66)

"Kuidas tehakse filmi"

• Teekonna alguses on seega paljas sõnalisse vormi valatud idee, mis looduses vegeteerib kõige sagedamini raamatu või näitemängu kujul; aga et idee võiks tungida maailma, kus tehakse filme, tuleb ta paarile-kolmele masinakirjaleheküljele kokku litsuda, mida nimetatakse sünopsiseks. Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka skeletiks ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast surma ning kuivanud kontide kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on treatment ehk stsenaarium. (lk 90)
• Sest kirjanduslik materjal tõlgitakse nõndanimetatud filmivahendite keelde. Näiteks ei saa kangelane kinolinal oma südamedaami niisama lihtlabaselt meenutada; selle asemel peab ta värisevi käsi sigaretile tuld panema, misjärel ta kargab järsku püsti ja tormab akna alla või midagi muud selles laadis. Samuti ei saa filmis läbi lihtlabase kinnitusega, et kangelanna süda on murdunud; selle asemel peab ta sügiseses pargis jalutama, kus vähehaaval kukub langevaid lehti kas üksildasele teerajale või siis Amori kipskujule. (lk 90)
• Teaduslikult väljendades — stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine kujundite keelde; praktiliselt seletades — stsenaarium on teatav idee vägistamise tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. (lk 90)