Lavastaja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Ja kui erakordse juhuse armust juhtub esietendusel, et keegi ei aja teksti segi, et räpakalt kinnitatud kuliss maha ei prantsata, et prožektor läbi ei põle ega sünni muid äpardusi, siis saab lavastaja kriitika käest kiita, et "lavastus oli hoolikalt läbi mõeldud". (lk 13)
  • Lava sügavuses klähvib inspitsient atavistlikus vihahoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja hääle ära karjunud ega saa sõnagi suust, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst. (lk 21)
  • ... siiamaani pole peaproovi ilma lamendita iialgi olnud.
Lamendi suurus oleneb lavastaja autoriteedist; kõige suuremat lamenti saab, kui lavastajaks on teatri peanäitejuht ise. Kui lavastaja on väga nõrk, siis hoolitsevad vajaliku lamendi eest näitejuht, inspitsient, etenduse juht, valgustaja, mehhaanik, grimeerija, rekvisiitor, etteütleja, kostümeerija, garderoobi ülem, puusepp, mees nööripööningult, parukategija, lavameister või mõni muu tehniline jõud. Ainsaks reegliks on, et löömingus ei kasutata tuli- ega külmrelvi, muud ründe- ja kaitsevahendid aga on enam¬vähem lubatud, võib kisendada, karjuda, röökida, lõuata, nutta, päevapealt vallandada, au haavata, direktorile kaevata, vaenulikke küsimusi esitada ja muul viisil vägivalda kasutada. (lk 30)
  • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", rmt: "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46


  • Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 14
  • [Remark:] Mina olen Remark. Vähemalt siin laval kõnnin ja kõnelen ma esmakordselt. [...] Aastakümnete jooksul olin ma asumisele saadetud lavastaja lauale, mind trükiti kursiivkirjas kui kedagi ebaolulist ja vähetähtsat. [...] Ma olen tüdinenud telgitaguse niiditõmbaja osast ja tahan ennast kordki tunda elava inimesena. Ma olen nii vana, et mul on õigus uuesti sündida! Under kirjutas: "Ja liha sai sõnaks." Väga hea. Aga mina olen Remark, sõna, mis lihaks sai, ja kavatsen selleks jääda loo lõpuni!
  • Praegu on tendents moodustada ühe teatri sees lavastajate oma meeskondi. Need on siis "kaasamõtlejad". Vaat see tsunftivaim on praeguse teatri nähtus. Kui meid pärast Draamastuudio kooli tööle võeti, siis sind vajas teater. Siis ei olnud nii, et see on ainult Särevi näitleja või see on Kalmeti näitleja. Sa olid Draamateatri näitleja. Oli üks kollektiiv ja kõik olid kaasamõtlejad. Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki.
Ja teisest küljest, kui olla lavastaja suhtes juba ette seesmiselt tõrges, siis ei tule tööst midagi välja. Siis sa ei usalda ju ühtki lavastaja märkust! Aga näitleja ei peaks hoolima, on see lavastaja noor või vana, nii- või teistsugune. Kui hakkan tööle, pean lavastajat usaldama. Karid võivad tulla alles siis, kui me midagi teeme, mitte varem. Kui suhtutakse üleolevalt lavastajasse, siis ongi võimatu tööd teha, liiga palju on lisapingeid. (lk 13)
  • Erinevate lavastajatega on nagu erinevate inimestegagi, ühtedega on lihtsalt kergem suhelda, teistega raskem. Mõnega on elus väga raske kontakti saada, mõnega läheb see iseenesest.
Väga sümpaatne koostöö oli näiteks Adolf Šapiroga. Kui ta tuli Draamateatrisse oma esimest tööd, "Kolme õde", tegema, tundus ta hoopis-hoopis teistmoodi lavastaja kui kõik eelnevad, mõjus ka inimesena täiesti erandlikuna. Hakkasin teda töö käigus avastama. Kui ta proove tegi, võis teda maja pealt leida vaid raamatuga, tuli, oli ja läks sellega, "elas kokku". Ja siis aeg-ajalt laksatas jälle mõne koha peal: "Huvitav, kuidas ma varem polnud seda märganud?" See, kuidas Šapiro end töösse ära andis, tuli kõige paremini ilmsiks esietendusel. Jõuab katte esietendus, Šapiro jääb haigeks... See oli nagu reegel! Siis istus saalis ikka kõrge palavikuga. Vaat, niisugune natuur. (lk 13-14)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel