Polkovniku lesk
"Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" on eesti kirjaniku Juhan Smuuli monoloogiline komöödia (1965). Teoses on kaheksa tekstita tegelast ning kolm tekstiga tegelast: Autor, Remark ja peategelane, Polkovniku lesk, kes põhiliselt arutleb oma kujuteldavate haiguste ja neist väheteadlike arstide teemal.
"Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", Tallinn: Eesti Raamat, 1968.
Näidendist[muuda]
Polkovniku lesk[muuda]
- Arstid ei tea midagi!
- Mõtlemine väsitab, [...] nagu kosmeetik ütles.
- Üldiselt ma armastan töölisi ja töötavat rahvast, kui nad liiga lähedal ei ole.
- Räägid ja tunned, et su vastas on säärane tunnete piiratus, vaesus, kaunite sõnade mittemõistmine.
- (Sanitari kohta, kes Lesele ühel unetul ööl seltsiks oli saadetud.)
- Ainus halb asi siin maailmas on inimesed ja arstid – nad pole mind kunagi mõistnud.
- See on ju kõige tähtsam, eks ole, see siiruse kohisev allikas, mis meie kirjanduses, nagu räägitakse, mühisema hakkab korsetist taevaväravateni.
Autor[muuda]
- [Polkovniku lese] eest on hoolitsenud tema arstid, kes ei tea midagi; ta juuksur, kes teab peaaegu kõik; ja kosmeetik, ainus inimene, keda ta endast targemaks peab.
- Autor ei tohi ega saa oma kangelase juurest ära minna isegi siis, kui ta kangelane on talle vastumeelne.
Remark[muuda]
- Mina olen Remark. Vähemalt siin laval kõnnin ja kõnelen ma esmakordselt. [...] Aastakümnete jooksul olin ma asumisele saadetud lavastaja lauale, mind trükiti kursiivkirjas kui kedagi ebaolulist ja vähetähtsat. [...] Ma olen tüdinenud telgitaguse niiditõmbaja osast ja tahan ennast kordki tunda elava inimesena. Ma olen nii vana, et mul on õigus uuesti sündida! Under kirjutas: "Ja liha sai sõnaks." Väga hea. Aga mina olen Remark, sõna, mis lihaks sai, ja kavatsen selleks jääda loo lõpuni!
- Küll on tore olukord! Kaheksale tegelasele pole autor andnud mitte üht sõna, mitte ainsat repliiki, ei "ohh'i" ega "ahh'i", nad on tummad nagu kalad või rekvisiidid, aga mina, Remark, see igavene vaikija, räägin, mis tahan ja kui palju tahan!
- Kuid millest mõtleb minu looja, Autor – see minusse ei puutu. Tal on teksti küllalt.
Näidendi tekstis leiduvaid remarke[muuda]
- Kerge sõjaväemuusika, milles väljenduvad emaarm, koduhõllandus ja Lese noorusmälestused.
- Lese selja taha ilmub tema koduabilise kuju – arglik nagu algaja kerjuse palve.
- Ilmub sõbranna nagu moderniseeritud ärkamisaeg.
- Arsti tühi tool meenutab väljalöödud hammast.
Näidendi kohta[muuda]
- Nende [Lese-suguste inimeste] meelest on nõukogude kord siis hea, kui ta neile kõik annab, aga midagi vastu ei nõua.
- Juhan Smuul. "Satiiri peab õigesti mõistma". – Edasi 29. detsember 1966, nr 304.
- Üldse näib, et luuletused luuletamisest ja luulest on nakatanud ka prosaisti [Smuuli – J. L.] pisut üleliia kirjutamise asemel kirjutamisest kirjutama!
- Helene Siimisker. "Mitte arvustuseks, pigem pisuhännaks". – Sirp ja Vasar 11. veebruar 1966, nr 6.