Ärkamisaeg
Ilme
Ärkamisaeg oli eestlaste rahvusliku liikumise kõrgaeg, mis algas 19. sajandi keskel ja kestis sajandi viimase kümnendini. Selle vältel kujunes välja eestlaste rahvuslik eneseteadvus ja identiteet, sündis eesti haritlaskond ning algatati mitmed ettevõtmised ja tavad hariduse ja kultuuri vallas, mis või mille tagajärjed püsivad tänini.
Proosa
[muuda]- Meie ei saa mitte paljo eksima ega liig kõrgest kõnelema, kui praegust aega Eestirahwa ärkamise ajaks nimetame. Kes ja mis meid äratanud, selle järele siin uurida, ei ole meil praegu asja, niisama wähe kui sest seletust teha, et ükski ärkamine weel täieline ja teraw elo ei ole, waid ärkajatel loomulisel wiisil weel kõigil, ühel enam töisel wähem, pää uimane, silmad segased ja sellepärast ka käik kange ja wankuw. Aga ärkamine ise on tõsi ja iga tundja süda rõõmustab sest.
- Jakob Hurt, "Kas Eesti keelele uusi sõno tarwis", Eesti Postimehe lisaleht, 2. juuni 1871 (vkj)
- Lõppriimilise luule ja koorilaulu abil asuti ärkamisajal ka uut (kunst)mütoloogiat juurutama. Populaarseks said Taara, pühade tammehiite, laulva Vanemuise, kuningas Kalevi, Kalevipoja ja kadunud Eesti kuldaja motiivid. Nende luuletuste ja laulude atmosfäär on pidulik, patriotism kohati isegi eufooriline.
- Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014
- Haridus oli ainus aktsepteeritud võimalus pääseda eluaegsest sunnitööst, keda selline elu loomu poolest ei inspireerinud. Ärkamisaeg sündis suuresti heinatraumast, see oli omanäoline rehabilitatsiooniprogramm, mille käigus tekkis terve rida ennenägematuid asju, teiste hulgas ka Eesti riik.
- Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015