Vanemuine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vanemuine Carl Robert Jakobsoni raamatu "Wanemuine kandle healed" (1869) kaanel.
Vanemuise laul (Tõnis Grenzstein)

Vanemuine on laulujumal 19. sajandi keskpaigast alates välja kujunenud rahvusromantilises eesti kunstmütoloogias, mille peamised loojad olid Friedrich Robert Faehlmann ning Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tema eeskujuks on soome mütoloogia Väinämöinen. Vanemuise järgi on nimetatud hulk asju, ettevõtmisi ja organisatsioone, sealhulgas Tartus tegutsev Vanemuise teater.

Proosa[muuda]

  • Mõninga sõidu järel hakkavad Taaralinna tornid paistma ja näitavad ka mõned muud tundemärgid kultuuri lähedust. /---/ Haruldaselt puhas ja selge eesti keelgi ei puudu kodumaa suurema linna läheduses: "mõisa pargi, pude ja pösaste külki on kelatud obbest kinni sidduda". Teisal on silt, mis seda kohta "kõvvasti kelab mustust tettä". Üldse tahetakse teekäijale igal käänul näidata, et siin mitte pole mõni ajast mahajäänud maanurk, vaid on linna kuum küljealune. Samasugused veidrad pealkirjad ilutsevad linnaski, poodide ustel ja majade nurkadel. Näib, otsekui sallitaks Taaralinnas eesti keelt ainult paratamatu pahena. Eesti keel on siin võõraslaps, keda puid ja vett lastakse kanda, et oma lapsele kohvi keeta. Ja kui Vanemuisele jälle kord pähe tuleb ilus-õitsvale Taaramäele ilmuda, et võsavilus laululugu lüüa, siis leiab ta sealt arvatavasti plakati hoiatava pealkirjaga, et "murru päel ei tohi ümber talduda ja pude ja pösaste külki on kõvvasti kelatud kandlit ja muid kelepillisid riputata". Siis ei jää vanakesel muud üle kui kuhugi lähedasse metsa kõmpida ja puu all kõhuldades võõrkeele aabitsat õppida, sest kõiki muid keeli võib ta siin kuulda, ainult mitte seda keelt, mida kõneldi vanasti. Isegi õrnad Murueide tütred on endale sulgised kübarad pähe pannud ja sädistavad tundmatus murrakus.
    • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 134-135

Luule[muuda]

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.

Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.


Olümbi harjal armetumat looma
ei elutsend kui Eesti Pegasus,
kes kõlbluskünast pidi tinti jooma
ja luule kohimehi üles tooma.
Sa vaene Eesti Pegasus!
...
Kuid alla kupatati ruunakene luine -
ei aidand voorused, metseengi Vanemuine:
Olümbi almanahhi jaoks leiti puine
see ruunat luule!...
Sa vaene Eesti Pegasus!

  • August Alle, "Ruunat Pegasus", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 99


Aga lahke laas oli lahkunud
ja tammik teabkus tammunud
ja püha hiis oli pagenud
ja sukapaela siduma
ei jäänud mitte keegi.
Vaid Vanemuine vehkis sääl
veel kannelt viimse keele pääl...
No nüüd on katki seegi.

  • Mari Vallisoo, "Kungla rahvas", rmt: "Mälestusi maailmast", 2015, lk 454

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel