August Alle

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
August Alle, 1917

August Alle (31. august 1890 Viljandi – 8. juuli 1952 Tallinn) oli eesti satiirik, luuletaja, ajakirjanik ja toimetaja. Eluajal avaldas Alle luulekogud "Üksinduse saartele" (1918), "Carmina Barbata" (1921), "Lilla elevant" (1923), "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925), "Ummiklained" (1930), "Karmid rütmid" (1934) ja "Epigramme" (1944).

Väike Luuleraamat[muuda]

Tsitaadid postuumsest valikkogust "August Alle" sarjas Väike Luuleraamat, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964.

Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.

Karjalaps vaeseke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norgus,
karjakrantsilgi saba on sorgus.

  • "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 7


Ju Niiluse basaldi peeglis tähti
kui värisevaid hõbeküünlaid nähti.
Kleopatra siis ilmus pidusaali.

Las pühitseb noor Caesar merel võitu -
piits kiirustab siin muste orje sõitu
ja peetaks' ülemeelset bakhanaali!

  • August Alle, "Kleopatra", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9


Aeg sarnane kui õllepruulja suur ja karvane
toob lisaks humalaid mu sapitõrde.
Pean seda virret niristama läbi õlekõrre,
sest olen inimen': veel niivõrd ahvi sarnane,
et pane puuri, mis on terasvarvane,
ning näita inglitele, ahvidele,
kas tunnistavad omaks selle
kahejalgse velle.
...
Nüüd tungal tuleks kasta vere katla, patta
ja sellega kui sulega
vaid verekirjal tulega
uut eluhümni kirjuta ja vana katta, matta!
Sest raksatagu värss mu habemik
kui koopaseina kivipikk
ürgeepost luues ... kui Mahabharata,
nii saagu minu: Carmina barbata!

  • August Alle, "Carmina Barbata: Proloog", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 15-16


Apokalüpsise raudjad ratsurid - ei, vaid
apokalüpsise autod
üleni rautud,
vaskkõridest hirnudes heliteibaid
üle rahvamurru
tänava kurru,
jooksus peatid.
...
Uulitsarennide verisest vaost
tinaluudadega pühiti võitluse saast:
terasmurdjate lõppend paast
sajast neelat kuulivööst.
Katkmustast ööst
kiirgas
vaid auto
malaariakollane silm.

  • August Alle, "Apokalüpsise autod", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 17-18


Piltpostkaart-roosas taevas hõõgub pikk
kuld-Peeter-Pauli piik.

Vaid loodetaevas pilve lilla joon
nii hõrk kui veresoon,
mis paistab läbi naisekäe klaarvaha
randmenaha.
...
Siin tsaarilossi ruske sammastik,
kanal ja klaasist galerii -
seal, üle Neeva, torni kullat pii
ja kindlusmüüri sünge hammastik.

  • August Alle, ""Poti daami" dekoratsioon", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 21


Kuhu veerevad päevade rongid
mu aastate ahelas?
Kui unetud kongid
ajju vahivad silmakoopad.

Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu süda roostetab kui vagun
jaamas, kesk elu halli alevit.

  • August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 23


Kolmekümnenda lävele jõudes
loobusin poosi koturnidest.
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
tuha külides tuulde
marmor-urnidest.
...
Kui raskejalgne naine,
kes tunneb oma südame all
elu liigahtamist,
nii tunnen oma ajudes
uute ideede sündi
ning päiksesüsteemide tekkimist.

  • August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24


Mina, Jaani ja Malle
poeg August Alle,
mollusk maakera kamaral,
ent julma aja väraval
olen karistai, kes tulisulega
märgib üles te nurjatud teod,
rahaahned rasvased peod!
...
Veriruske veeretakse kalju
veel kord elussurnu haua ette:
Elussurnuil pole ülestõusmist!... Palju
olen teile rääkind, ehk küll tean:
tulisõnad kustuvad kui tähed,
pillut südamete solgivette!

Ent tulisulega
märgin üles te nurjatud teod,
rahaahned rasvased peod,
mina, Jaani ja Malle
poeg
             August Alle!

  • August Alle, "Karistai", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 27


Ma vaatlen erakondade solgivedu
riigihuvide hobustel.
Ma vaatlen rahvajuhtide malgavõitlust
peaministri auto ja (au)järje pärast
ja mõtlen:
ah, see on siis iseseisev ja rippumatu,
vaba Eesti!
...
Ent kunsti ja kirjanduse matust
tuleb vist pühitseda meil
neil iseseisvuse teil!

  • August Alle, "Eesti päev", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 28-29


Kahisedes mustas siidis,
mustas siidis, pärliniidis
viirastab mu päitsis taas
kaame daam.

Vaade elutu kui tina
vajutab mu kulmu, nina,
aga avada ei saa
silmi ma.

  • August Alle, "Kaame daam", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 30


Ju seinakell taob korisedes kolmat kildu
öö mustast tunnipakust.
Et uni pagend viimsest ajurakust,
siis ajaviiteks püüan pildu
kui hiinlane žonglöör pussnuge
neid mälestusi võike,
kord päiksenaeruga mu tube
täitnuid,
läitnuid,
ent millest saanud jälestus vaid jube.
Siis tera õhus teeb väärpõike,
kui haarab väärahtes žonglööri käsi tuge
ja riivab nuga, lüües lõike.

  • August Alle, "Žonglöör", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 32


Kõnnin vaenuliku taeva all:
südamele
langeb hall.
Nii kui verisulis lind
olen hell.
Varitsedes mind
taevas külmas tähed julmad
põlevad kui hundi silmad.

Lumel vastsel verelilled,
röögatavad vasksed pillid:
katkul varrud, surmal pulmad,
kokku langeb elu sild.
Üle minu,
üle linna
noorkuu verine granaadi kild.

  • August Alle, "Carmina Barbata: Epiloog", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 35


Lokaali uksele ma kirjutaksin: "Surnud rott".
Siin on mu olemine peramine.
Hääl seesmine küll räägib: "ära mine",
sest üpris kõhnaks jäänd su rahakott!
Kuid siiski veab mind siia kohvipott,
boheemi ringi vaimunärimine
ja uudiste üksteiselt järelpärimine;
ehk teada küll, et täna nagu homme,
mis eile oli - kordub tunahomme,
ent seda siiski nõuab komme...
...
See kasin käputäis on tuima rahva sool,
boheemi mürgitet ja kummaline taim!
On ikka löögivalmis valit pataljon
eest kõige ausa, mahatallat, kõrge!
Võib olla muidu lahus, käed siis jälle koos,
kui tõusiklusega uus kokkupõrge!
Nii imelik: see arvult väike ring
on ikka olnud opositsiooni hing,
kes arvustand me seltskonna banaalsust
ja valitseva korra "radikaalsust"...
...
Oo, ülikooli noorus, prassi, kungelda
sa, kuni oled haljas, kuni oled noor,
sest pärast raske maju, raha kokku pungelda,
kui oled juba nuumat tõusikluse koor!
...
Siin ostavad ja teevad müügilepinguid
kõik marodöörid üle Tartu linna,
siin määravad nad kindlaks hinna,
sest rahvas vajab riiet, suhkrut, jahu, puid,
veel mädand heeringaid ja kaupu muid.
Kui himu täis sest ausast kodaniku tööst,
siis ajaviiteks vahetakse hobuseid,
või suurustakse mõnest mahaprassit ööst,
et naisi käperdet, mis maksnud tuhandeid.
Kui kord nad surevad, siis ajalehist loed,
et suurimad nad "Vanemuise" ja kultuuri toed!
...
Ent kusagil on ookeani avarused,
on kauged rannad, saared, valged laevad
ning palangutes punetavad taevad...
Ent kusagil on suure linna avatlused:
seal auto ruigub läbi kärarikkaist tänavaist,
lakk-king nii väike kannab kergejalgset naist -
Madonnat -, pigemini vist küll Thaist...
...
Ah, muinasjumalana igavesti aheld
ma mälestuste külge naiselt kahelt!
Ehk suudan unusta veel roosas ihaleva,
ent noorushauale mu patusele
jääb helesinine kui kivi raske!

Aukliku ja halli pilvevoodri vahelt
veeres kõlinaga telliskivist katusele
kuu kui suur ja haljas hõberubla.
Mõne meeleolu melanhoolselt kiheleva
katkikriimustuna nagu sääse kubla
vajutaksin vastu seda külma vaske.

  • August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44


Ma tunnen, et kivi on kasvand
mu südame ümber
pealetükkiva vooruse vastu.
Kaitseinglile sulgi ja rasva, -
mul õndsam on kurale astu!

Jätke rahule mu hing,
ja ärge sügage mu südame paiseid
oma inimliku halemeelsuse
kaheharulise keelega!

  • August Alle, "Suum cuique", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 5-54


Kaabu kuklas, hõlmad lahti,
põletades elutahti,
suisa uitnud tuulte teedel
päevast päeva,
aastast aasta
läbi lillede ja saasta.
Ikka uljalt, püstipäi:
kõik, mis iial elu halvand,
sala südamesse salvand
käega löödi, maha jäi!
...
Kas on tuju muidu mingi,
kui et klaasis õitseb humal,
kergemeelne armujumal?
Näitsik mõni, naine mingit,
käevars kaela ümber palav,
jälle tühja klaasi valab,
et ju lahtuks tusameel.
...
Aga kõik on viimaks mõru,
keelel kasvab sapitõru,
kõri ümber umbne võru,

südamesse vürtsipood!
Ikka kitsamaks jääb ring,
kaela tõmmat siidiling.
"Õhku hingamiseks vähe!"
häälgi kõlab võõralt kähe.
...
Olgu kaotus kõrge mängu
paljugi mis jätnud kängu,
siiski uljalt, püstipäi
sellega, mis järel' jäi!

  • August Alle, "Tuulte teedel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 66-67


Ookri, roheka ja halli
plangu, seinte määrdund värvi.
Õuest lõhnu kirbeid talli,
hapuks läinud köögi järgi.
Nagu pakkimiseks kaste
maju, vormita kastmaju,
ritta laot tihedasti.
...
Lustakas siin elab kingsepp,
vilistab ja nahka taob,
nalja nalja otsa laob.
Aga siis, kui kõrtsi kaob,
õhtul kitsas õu ning trepp.
...
Siis on vananaistel juttu
mitmeks päevaks järel sõelu.
Kaelapidi koos neid kõõlub,
kaalub ise vana õelus,
kuhu istutada tõrva.
Patta kõrbegu kõik söögid -
parlament käib pesuköögis!

"Mõtle ommeti kui hull,
kas ta lei ja kust ta tull'?" -
susi-sosistakse sala.
...
Agulil on lapsi palju
jooksmas õues palja jalu
seinte, plangu vahel halli.
...
Vaesus see on suurim pahe,
kõneldagu sest mis tahes!
Alatoitlus vahib näost
lastel, kes siin teevad tiiru,
silme ümber sinkjad viirud.
Nagu põldnik hallist täost
ei saa agul sellest lahti.
Skrofuloos ja inglishaigus -
silmad rähmas, kõrvad vaigus,
kärbivad siin elutahti
vaeste põdurate laste,
ehk küll iga jala-aste
üle ingel peab vahti...

  • August Alle, "Agul I", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 64-67


Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.

Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!
...
Uulitsal all kullat kringli
madrus kohtab blondi ingli,
värvit igapidi, lokit,
nagu jaht, mis tulnud dokist,
Juttu kuuldub väga vähe:
«Ära aja kärbseid pähe!»
Nooruk mereratsaväe
uhkelt nagu kapten Sergo
haarab tõrksa plika käe.
...
Aastast aasta, päevast päeva
tinutab ja pinnib plekki
kardseppmeister Iisak Šoiss.
Vahel harva kräsupääga
ilmub uksel' juudipoiss:
uudishimuga maailma
varitsevad kärmed silmad.
Aga siis, kui saabub sabat,
nagu naabrid suvel näevad,
meister Iisak pikas kuues
mustas ja oktoobris uues
elevandiluuga keppi
toksab vastu kivitreppi.
...
Unistab siis peake väike:
kui saan, kui saan korra suureks...
Madalalt käib, laps, su päike:
silme all on tume vari!
Vaesusel on palju vaeva,
rentsli känguvad su juured...

  • August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71


Kõik näis teisiti või oli hoopis
siis, kui kuldse kinga kaotas Rhodopis.
(«Ah, Rhodopis?» küsitakse nüüd,
«kes see oli: girl või baaridaam?»)
Nõnda unub, koltub kaunis müüt
raamatute kapis. Lennujaam,
spordiplats on tänapäeva hüüd.
Kes nüüd enam värsse loeks hardalt
(iganend ja igavaks läind kraam!),
kui on stratosfääri mootoriga püüd...
...
Suurte käärimiste, palangute ajad -
mis veel nendest meelde jäänud?
Mõned tee- ja mõttekäänud,
kangastuse kauge punakajad.
Kukil istub ikka kahe peaga kull,
nagu õndsa kroonu kodukäija noorem,
kõik on veelgi väiklasem ja hall
(kubjas omadest kas vähe toorem?),
ulm on lõhkend nagu seebimull!
Sõnnikut täis jälle Augiase tall -
puhtaks rookimisest unistagu hull!
...
Päike juba üpris plangu taha käind.
(Kes küll võtaks paneks peale keelu,
et ei kriiskaks nõnda "ukuleelu"
vastasmaja grammofonitorust?)
Optimismi õhtune toob "Postileht":
juba jälle odavamaks läind
klaasihinnad, tsementletid,
kolmeharulised härjaketid...
Päevast päeva tollest jorust
kostab optimismi pesueht.

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)
Tsaari kroonul öeldi olnud palju pühi -
võrdlemisi meiega too jutt on tühi!
Marsib vahva don Paraadio,
puhub pasunat ja trummi taob,
aina optimismi juurde laob.

  • August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74


On juba mõtelda imelik:
Rahvasteliit ja Pan-Euroopa...
Maailma rahu legend
lävel ajastu uue,
kus rahvas rahvale vend -
tollest möödund kui tuhat aastat.
Ainult Briand'i kahvatu vari,
ekslev Eleusise väljadel,
kummitavat vahetevahel
kaugel Genfis härradele...
Sest ürg-Hitler liigutab koopas,
ihub naabri kaelale kirvest.
Kelle jõud, selle väli ja kari -
pärib naabri naise ja kuue.
...
Andke lastele lutuga gaasi,
pange marssima rasedad naised
ja kesk seda marsiekstaasi
ebajumalaks untervits!

Maailma varjutab
mustkollane pimedik...

  • August Alle, "Karmid rütmid II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 78-79


Olümbi harjal armetumat looma
ei elutsend kui Eesti Pegasus,
kes kõlbluskünast pidi tinti jooma
ja luule kohimehi üles tooma.
Sa vaene Eesti Pegasus!
...
Kuid alla kupatati ruunakene luine -
ei aidand voorused, metseengi Vanemuine:
Olümbi almanahhi jaoks leiti puine
see ruunat luule!...
Sa vaene Eesti Pegasus!

  • August Alle, "Ruunat Pegasus", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 99


Eestis egogeeniust
noorelt põevad poeedid.
Trummid, fanfaarid, trompeedid
nii võib muusat teeni just!

  • August Alle, "Egogeenius", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 101


Puse-, kuseleb kui hulluke
meie futurismi pulluke.
Soola saba peale, abi rutulist -
raisku läheb muidu futurist!

  • August Alle, "Lendav Pulluke", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 103


Tuglas, kirjanduse muinasjutu prints,
"Verneris" löönd püsti oma Parsifali
vaikiva ja morni pjedestaali.
Aga iga kirjanduslik penitirts
     viuhti üles kints
           ja sirts.

  • August Alle, "Tuglas II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 104


Kaks-kolm oinast-parteisammast
ja üheksakümmend seitse lammast,
üks lipitud-lapitud majalogu -
see on ju kõrgeaulik Riigikogu.

  • August Alle, "Riigikogu", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 106


"Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?"
- "Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna:
leil seal võtab kõik vanad vaevad ja valud,
saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud."

  • August Alle, "Quo vadis?", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 110


Aga meelehärma sappi
kuhjub, korjub nagu lattu,
kus ei ole küüti, tappi,
sest et vabadus ja priius
kõnnib Kihnus, istub Hiius...

  • August Alle, "Une hüved", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 113


Eesti meest nüüd püüetakse,
paruneile müüetakse.
Uluotsal on hullud jutud,
Mäe mõtted on madalad.
Mesikeeli meelitakse
kõvera, kavala kõnega:
"Istu nüüd, astu, pojukene,
niki-näki näsarale,
saksa tanki kägarale,
meeste mustade leegioni!"...

  • August Alle, "Niki-näki näsarale", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 123
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel