Peipsi järv

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Peipsi)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valevärvipilt Peipsi järvest, Landsat.
Õigevärvipilt Peipsi järvest.

Peipsi järv on üks suur lahmakas vett Eesti ja Venemaa piiri peal.

  • Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam — ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on — Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab — seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah — ei või! Paks läbitungimata mets varjab järve ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult kohada. Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui päev soe, nagu suvel, istub Villem suure kivi otsa, ajab hobust ja huikab, et mets vastu kajab… See järv, see järv, kui seda kord näeks?
  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."
  • Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära. Need on praod, mis külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jääb võõras vaataja lõikavast külmast hoolimata silmapilguks järvede järve kaldale seisma.
  • Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda. "Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jääb ja jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.
Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
    • Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel