Tint (kala)
Proosa
[muuda]- Mis tint on, teab iga peipsiäärne: pisike tollipikkune kala, haljas kui hõbe, mida suurel hulgal püütakse, selle jaoks ehitatud suurtes ahjudes kuivatakse ja siis Venemaale paasturoaks müüakse, mida vene poiss, kui tädiranda läheb, taskus kannab ja kompveki asemel neiule annab. Kallis kala. Ilmub kudemise ajal suurte parvedena kord eesti-, kord venepoolsesse randa. Siis on kogu Peipsi kalamehed — küll neil hais ninas — kalaparvedel järel. Tinti püütakse, ma ei tea kas siidist või, igatahes väga tihedasilmiliste nootadega, ja kui õnn hea, võib loomus noodamehele tuhandeid (?) tuua. Praegusel ajal olevat tindipüük, ei tea, kas röövpüügi või muil põhjustel, vähemaks jäänud. — Aga iga kalapüük Peipsi ääres kuni kolm versta kaldast oli sel ajal mõisniku, ehk selle päralt, kellele mõisnik selle õiguse rentinud; alles kolmest verstast kaugemal võis igamees vabalt püüda.
- Seekord olid kudevate tintide parved otse Rannamõisa alla kaldale tulnud. Vesi oli neist sõna tõsises mõttes paks. Lugematud lootsikud katsid veepinda, kümned ja kümned noodad olid korraga sees. Nende keskel keerutasid ülesostjate lootsikud kui kuked, tuntavad väikestest lipukestest. Aga kala oli nii paksult, et teda ei olnudki vaja noodaga püüda, teda võis kohe võrgust kahvadega lootsiku kõrvalt veest lootsikusse tõsta; ei tea, võib-olla olekski vette püsti pistetud teivas püsti jäänud ja kaladega ühes edasi liikunud, nagu see heeringate kudemise ajal ette tulevat. Tint on õrnake, kõige selle püüdjate ja teiste vees sulistamise juures said niipaljud neist vigastatud, et paks kord otsa saanud loomakesi veepinda kattis ja vee asemel nagu sulahõbeda sees sulistati ja sõideti. Vened ja lootsikud olid aga vajumas hõbedaste koormate all.
- Ei juhtunud seegi kord vanemaid mehi kodus olema, ja meie kaks noorukest ja rumalat, noor valitseja ja mina, sõudsime sadandete vene nooda- ja muumeeste hulka, nende nimesid küsima ja üles kirjutama, ilma loata kalapüügi pärast. Venelased, head mehed, ei visanud meid vette, vaid lasksid oma nimed üles kirjutada ja maksid pärast kohtus trahvi. Nad ütlesid, et püük on olnud nii rikkalik, et trahvi rõõmuga maksavad. Muud mehed kui venelased oleksid meid kindlasti vette visanud . —
- August Kitzberg, "Ühe vana "tuuletallaja" mälestused" I, Tartu: Noor-Eesti, 1936, lk 144-145
Luule
[muuda]- Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327