Mine sisu juurde

Ilmar Laaban

Allikas: Vikitsitaadid

Ilmar Laaban (11. detsember 1921, Tallinn – 29. november 2000, Stockholm) oli eesti luuletaja, kultuurikriitik, tõlkija ja publitsist, eesti sürrealismi üks rajajaid.

  • Stiilne nafta on enam kui fantastiline.
  • Arvus 11 ühed ei salli üksteist.

"Limerikke", 1958

[muuda]
Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere.
Laeva õnnetult armunud miin istus
salakari peal kinni Viinistus.
Nuttis hiljukesi...
ümberringi vesi
tilktilgalt nitroglütseriinistus.

Ilmar Laabani kohta

[muuda]
  • Mõlemad Ilmarid, Mikiver ja Laaban, elasid meie lähedal Kaplanbackenil, teisel pool Kungsholmi kirikut. Nad jagasid tuba nagu meie, ja teel sinna sai ka selgeks, et kui teise Ilmari koju saabumine ei olnud mingil põhjusel väga vajalik, siis pandi potilill akna peale hoiatuse märgiks.
Nüüd ei olnud potilille aknal ja Laaban sai põhjalikult üles äratatud. Hommiku ahetuses lugesime valjult ette eesti uuemat luulet ja mõlemad Ilmarid ühtekokku laulsid "Marseljeesi" prantsuse keeles. Kui aeg nii kaugele jõudis, et taheti pala süüa suhu saada ja võib-olla pudel õlut, läksime edasi öl-mal "Jaavasse" Sveavägenil ja jäime sinna sügava õhtupoolikuni.
Milleks? võib küsida. Mis asja oli siis nii hirmsasti jutustada? Maa, kodu oli meie alt õhku lastud ja me tahtsime endid mingil nivool, mingis punktis uuesti leida. Me olime igaüks enda ette seotud oma nooruse ja oma loomingu probleemidega ja tundsime vajadust Eesti üle, nagu see oli olnud, ja eesti kirjanduse üle, nagu see oli olnud, uuesti ja uuesti rääkida, et sellel tagapõhjal ennast ära tunda ja uusi pidepunkte leida. Me olime sõja-aastad läbi isolatsioonis elanud ja vahepeal oli maailmas, ka Rootsis, nii palju uusi ideid ja uusi mõtteid juurde tulnud.
Me elasime lahus oma Eestisse jäänud perekondadest ja tundsime endid suhteliselt üksi selles jätkuvasti võõras linnas ja tahtsime juba sellegipärast omasugustega lihtsalt rääkida. (lk 78)
  • Ilmar Laaban oma "Ankruketis" oli selle oma tee väga põhjalikult leidnud. Nii põhjalikult, et see kõiki hämmastas. Üleüldine arvamine ja ka tolle aja kriitika (Suits, Ristikivi, Parrest jt.) pidasid "Ankruketti" peaasjalikult ebaluuleks, mis alateadvuse oiretest ja spontaniteedi nimel vigurdamisest koos seisis. Tolle aja konformistlikku pagulaskonda häiris muidugi veel ka Laabani sõnavara ja pildikeel, mis õigele eestlasele omased ja kohased ei saanud olla.
Ka "Tuulisui" ringis oli Laaban ja ta raamat õieti tabu, millest ei räägitud. Parafraasi kujul ühele Laabani luuletustest tegi Lepik lühikese ja lihtsa otsuse:

Luule on ülev ehmatus —
härja vile ja hullu male.
Parnassi härjatus-lehmatus
ronib määgides Beckombergale...

Kohalike olude mittetundjale olgu öeldud, et Beckomberga on Stokholmi tuntud hullumaja.
Kui ma "Ankruketti" siiski lugesin ja ka arutasin, siis koos Kardinatega [R. Kolgi abikaasa hüüdnimi]. "Ankrukett" tundus ju oma üksikutes osades sisaldavat niihästi uut kui värsket, tõeliselt omapärast luulet, mida oleks olnud kahju niisama riiulile panna ja sinna jätta. Ei olnud Laabani luule minu arvates ka alateadvuslikum kui iga teise luuletaja luule, kes ainult sõnaklõbinaga ei tegele. Vahe seisis ainult vormimises, väljenduse meetodis. Et Laaban ennast teisiti vormis ja väljendas kui muud ristiinimesed, oli juba omaette nähtus. (lk 82)
  • Raimond Kolk, Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992


  • Ükski teine meie kaasaegseist ei kirjutanud nii palju palindroome ja anagramme kui sürrealist, poeet ja kriitik Ilmar Laaban. Meie laiuskraadidel oli ta palindroomide ja anagrammide kroonimata kuningas.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel