Rinnanibu

Proosa

Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 132

"Naiste Ajakirja" narmasteks lugenud, asus ta otsustavalt oma piima väljutama. Plastist käsipumpa raputades ja valust hambaid kiristades meenutas ta neid pisikesi roosasid lutsukommisamaseid rinnanibusid, mis tal kord olid olnud. Nüüd oleksid need võinud ulatuda Namiibiani. Mõlema kahvatulilla nisaga oleks nagu lassoga võinud elevandi püüda. Kui asjad sama moodi edasi lähevad, siis on ta selleks ajaks, kui siit välja saab, pensionil ja nõretab ikka veel piimast.
- Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 95

Isegi meie galaktika sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud emapiima. Legend on jäädvustatud Jacopo Tintoretto kuulsal maneristlikul maalil "Linnutee sünd". Pildil laseb Jupiteri naine Juno imeva lapse Heraklese kesk toidukorda rinna otsast lahti ja pritsib piimajoa kosmosesse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad liiliad. Olen ise selle maali ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud rase ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares purskkaevuna pritsivaid piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli seitsme lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas piim pritsida võib.
- Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 200

Ka Silueti tekstid valgusid tsensuurimallide alt kuidagi pehmelt ja lõdvalt välja. Kuid ajakiri pidi ikkagi alati tsensuurist läbi käima ja nii juhtus, et kui artiklit India naistest illustreerisid juba vanad head Kamasuutra-aegsed pildid, millel India kaunitarid istusid paljaste tissidega, siis arvati, tsensuuri näpuvibutusi ennetada püüdes, et midagi nii rõvedat kui naise paljad rinnanibud, ei pea küll Nõukogude Eesti moeajakirja vahendusel lugejate massidesse jõudma. Kindlasti oli kuskil auulis, staniitsas või terem-teremokis inimesi, kes kunagi ei olnud näinud naise paljaid rindu, kuigi lapsi võis neil ju mitugi olla. Selliseid kõrge moraaliga kommunismiehitajaid polnud sünnis šokeerida. Samas pidid rinnad illustratsioonina siiski kuidagimoodi nähtaval olema, seda nõudis tekst, mis mahtus kenasti moraali raamidesse, ja siis tuli kellelgi päästev mõte - Saril lasti India naine ümber joonistada, kõik oli omal kohal, paljad rinnad ka, aga rindadel puudusid nibud! Moraalselt kindlad ja poliitiliselt vankumatud Nõukogude inimesed võisid kergendatult hingata.
- Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 149

Dream paistis ihusooja rinnapiima nautivat nii, nagu tema ise ei olnud elus vist midagi nautinud. Et tunda, kui tugevasti ta imeb, toppis ta nimetissõrme otsa lapse väikeste huulte vahele, murdes sellega vaakumi, mille eesmärk oli võimaldada lapsel vajaduse korral ainult suu abil rinna küljes rippuda. Ta pistis sõrme veidi sügavamale ja rinnanibu libises suust välja. Hetkeks oli see pikk ja justkui välja venitatud, nagu looma nisa. Siis võttis see oma tavalise ümara kuju ja talle tundus imelik, et nii õrn kehaosa nõnda tugevat imemist välja kannatas.
- Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015, lk 20

Sestpeale, kui lapsed ilmale tulevad, hakkavad nad vanematest eemalduma. Nad käänavad end rinnanibu poole. Aga kusagil sügaval oma närvisüsteemis sätivad nad juba kodunt lahkuma.
- Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat 2016, lk 11

"Kas hakkame talle süüa andma?"

Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.

Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde..." Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.

"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada."

Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 17

Karin oli kursis kõige uuemate headuse nõuetega, suuremates päevalehtedes olid viimastel aastatel ilmunud põhjalikud juhised, mida hea inimene teeb ja mida ta ei tee, ning Karin teadis, et isegi viimastel koalitsiooniläbirääkimistel oli palju juttu olnud headusest. Samuti oli tema kolleeg, lühikest kasvu ja seetõttu elus veidi kibestunud Tauno, kellele meeldis kanda liibuvaid kostüüme ning omada arvamust, ühel kollektiivi väljasõidul linnalähedasele luhale tutvustanud talle arenguid headuse vallas. "Hea inimene on tervik," lausus Tauno talle lõkke ääres ja Karin märkas hoolimata hämarusest kohe, et tema vestluspartneril ei paiknenud rinnanibud kehal sümmeetriliselt.
- Eero Epner "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

Draama

[Leedi Macbeth:] Olen imetanud
ja tean, kuis laps on rinna otsas armas.
Kuid siiski tõmbaksin ma rinnanibu
ta hambutumast suust ja pigistaksin
siis, kui ta mulle naerdes otsa vaatab,
tal ajud peast, kui andnud oleksin
ma sinu vande.
- William Shakespeare, "Macbeth", I vaatus, 7. stseen