Rinnapiim
Ilme
Proosa
[muuda]- Dream paistis ihusooja rinnapiima nautivat nii, nagu tema ise ei olnud elus vist midagi nautinud. Et tunda, kui tugevasti ta imeb, toppis ta nimetissõrme otsa lapse väikeste huulte vahele, murdes sellega vaakumi, mille eesmärk oli võimaldada lapsel vajaduse korral ainult suu abil rinna küljes rippuda. Ta pistis sõrme veidi sügavamale ja rinnanibu libises suust välja. Hetkeks oli see pikk ja justkui välja venitatud, nagu looma nisa. Siis võttis see oma tavalise ümara kuju ja talle tundus imelik, et nii õrn kehaosa nõnda tugevat imemist välja kannatas. (lk 20)
- Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015
- Isegi meie galaktika sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud emapiima. Legend on jäädvustatud Jacopo Tintoretto kuulsal maneristlikul maalil "Linnutee sünd". Pildil laseb Jupiteri naine Juno imeva lapse Heraklese kesk toidukorda rinna otsast lahti ja pritsib piimajoa kosmosesse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad liiliad. Olen ise selle maali ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud rase ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares purskkaevuna pritsivaid piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli seitsme lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas piim pritsida võib. (lk 200)
- Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009
- Inimeste toiduahela tipus on rinnapiima sööv imik, kes saab endasse kõik need mürgid, mis on ema organismi tema elu jooksul kogunenud. Näiteks on huvitav teada, et neljas laps saab kõige vähem keskkonnamürke, kuna esimesed kolm on ema organismi kuhjunud mürkidest osa juba n-ö välja imenud.
- Tuul Sepp, intervjuu: Tiina Kruus, "Tuul Sepp: viimased kuud on meie peres olnud ellujäämiskoolitus", Eesti Päevaleht, 13. märts 2020
Kirjandus
[muuda]- Nora Ikstena, "Emapiim", 2018, tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra