Maal

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Diego Velázquez, "Õuedaamid" (1656)
Maria Schalcken, "Autoportree molberti juures" (17. saj teine pool)
Joan Ferrer Miró, "Pildi avalik esitlemine" (u 1888)

Luule[muuda]

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.



Proosa[muuda]

  • Nimetatud pilt on õieti kaunis lihtsalt valmistatud kunstiteos. Kaugel pildi tagaseinas laotavad kõrged kuused ja nende all laiad viljapuud oma oksad välja, kuna paksude punakate pilvede vahelt hallis mundris kõverdatud käsivars peenikeselt maalitud käega ja seda seltsi lilledega, milledest kiri ütleb, et nad ka ilma töö ja ketruseta hästi on ehitud, nähtavale tuleb. Allpool kätt, pildi esiküljel säravad lopsakalehelisest põõsast mitmevärvilised õied, aga ka valged kartulid, punased porgandid, kollased naerid, õunad ja muud toitvad aedviljad vaatleja silmi. Paremat kätt suurem pildiruum on Anna Dorothea jaoks jäetud.
Peenel õitsval palgel, punased roosid läikivate mustade juuste peal; läbipaistev lühidapihaline kleit ümber kõrge, täie ja ometi saleda keha, nii seisab ta oma suurte mustade naervate silmadega uhkelt ja käskivalt vaataja ees, ehk küll pea veidi kartlikult imelikult pilvist ulatava käe poole tagasi pöördud ja parem jalg mustas atlaskingas nagu põgenedes ette sirutatud. Siiski suruvad peenikesed käed nagu võidurõõmus vastu rinda üht valgete ja punaste roosidega täidetud korvikest, mille hõreda palmitusevahelt aga ka terve mägi ilusaid kollakaid ube edevalt läikides vilguvad.



  • Proua Enriqueta seinal rippus kollase-punasekirju nööri küljes maal, millel oli kujutatud kuldse krooniga merivähke, kel olid mehe nägu ja naise juuksed, ja rohi vähkide ümber, kes parajasti mingist kaevust välja ronisid, oli põlenud, ja meri taustal ja taevas üleval olid härjaverekarva ja vähid kandsid raudset turvist ja tapsid sabalöökidega. (lk 17)


  • Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
    • Jüri Luik, "Katarsis", Vikerkaar 10/1988, lk 95jj, Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus


  • Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.


  • Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele. (lk 249-250)
  • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda", tlk Matti Piirimaa, 2014




  • Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus. (lk 25)


  • "Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära," oli Perez arvanud. "Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb."
Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. (lk 18)


  • Kunstiteosed toa seintel olid maitsekad ja arvatavasti hoolega valitud. Oli näha, et see, kes need üles riputas, oli iga pildi asukohta valinud, et igale maalile võimalikult vääriline koht anda. Kuigi Peteril polnud selles valdkonnas erilisi teadmisi, huvitas kunst teda, kuid talle meeldis sisustus, kus seintel olevad pildid said elada omaenda elu, selle asemel et iga hinna eest diivaniga kokku sobida. Mööblit oli vähevõitu, kuid tuba ei näinud kaugeltki vaene välja. Igast mööbliesemest ja detailist õhkus maitset ja peenust, ning kõik jättis mulje, nagu oleksid need asjad just selle koha jaoks tehtudki.
Siin elas esteet. (lk 29)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel